Siim õpib viimasel kursusel TTÜ-s avaliku halduse eriala. Samuti teeb tema persooni põnevaks fakt, et tal on kavas teha kaasa kulturismi võistlustandril 2015. aastal nii kevad- kui sügishooajal ning võimalusel kavatseb noormees esindada Eestit kevadel toimuval juunioride Euroopa meistrivõistlustel. 

Muljetavaldav on Siimu nutikus ja kohanemisvõime, ta oli Liikumisaasta projektis üks esimesi, kellega filmiti nädalasoovitus ja nädalaharjutus. Millegipärast polnud sel korral info piisavalt levinud ning see, et treener peab ka soovituse andma, selgus Siimule kohapeal. Sellegipoolest puistas ta peale 30 sekundilist hingetõmbamise pausi mängleva kerglusega varrukast kuldaväärt soovitusi ja esines enesekindlalt ja veenvalt nagu vana telestaar. Kauaks Siim treeningumaastikule jääb, pole veel teada. Täiesti reaalne, et mõni telekanal napsab noore talendi peagi endale.
Lisaks on Siim kolleegide kinnitusel uskumatult hea iseloomuga. Tema jaoks on olulised väärtused ausus, lojaalsus, sõprus ja hea koostöö. Samas pole elu ilma naljata Siimu jaoks täisväärtuslik, nii saab tema enda sõnul ka rasketest hetkedest huumoriga üle. 

Mis on Sinu jõulusoovid?

Soovin kõigile rahulikke ja sooje jõule.

Kuidas oled jõudnud elus punkti, kus oled, mis on Sind vorminud? 

Mind on palju mõjutanud töö jõusaali - ja personaaltreenerina Audentes Fitnessis ning võistluskarjäär kulturismis. Kuidas ma siia jõudsin? Sellesse punkti tõid mind erinevad situatsioonid, otsused ning kindlasti ka midagi minu sisemuses, mille sain sündides kaasa. Inimest suunab ka alateadvus, nii mindki, näiteks väiksena oli mul mänguasi, ühest mootorratturhiirte multifilmi tegelaskujust, kellel olid äärmiselt muskulaatuursed käed. Lapsena mõtlesin: “Need käed näevad lahedad välja.“ Veel rohkem mõjutas mind, et mu isa oli suurt kasvu ja laiaõlgne mees ning jättis väga tugeva ja võimsa mulje. Kuna isa figuur on lastele tihti eeskujuks, siis jäi see silme ette ka mulle. Kuigi ma ei mäleta, et kahe eelneva näite puhul oleksin väiksena teadlikult analüüsinud oma tollaseid eeskujusid ning vastu võtnud otsuse, et tulevikus kavatsen ka selline olla. Pigem jätsid need pildid jälje minu alateadvusse. Põhikoolis hakkas mu pinginaaber Jan, tegelema innukalt ja tõsiselt jõusaalitreeningutega. Nägin oma silmaga, kuidas ta aja möödudes muutis oma füüsist mitte millegi muuga kui oma tahtejõu ja töövõimega. Sellel ajal saingi aru, et iseennast on võimalik muuta tahtejõuga. Füüsiliselt võimekaks mitte ei sünnita, vaid treenitakse. Esimest korda jõusaalis käisin samuti oma põhikooli pinginaabriga. Jõusaali-treeninguga tekkis automaatselt side: see positiivne energia, stressimaandus, iseenda proovile-panek. See kõik tekitasid minus hea enesetunde. Samas olin selles vanuses veel tagasihoidlik ning kuigi see trenn mulle meeldis, ei hakanud ma kohe järjepidevalt sellega tegelema. Alles põhikooli viimases klassis hakkasime sõpradega regulaarselt jõusaalis käima. Mida rohkem käisin, seda rohkem tundsin, kuidas see ala mulle meeldib ning sellest hakkas vaikselt kujunema osa minu elust, nüüd ongi see minu elustiil. Samuti oli põnev see, kuidas minu enda keha reageeris treeningutele, näha muutusi oma silmaga: ka see oli sõltuvusttekitav. Ma olin saavutamas kontrolli oma keha üle. 2010. aasta alguses tegin juba regulaarselt iseseisvat jõusaalitrenni, kuid tundsin toona, et ma olnud tegelikult veel väga hästi informeeritud , mida ma trennis teen. Kas ma teen õigeid harjutusi? Kas ma teen harjutusi õigesti? Kuidas, kui palju ja miks? Mul kerkisid üles mitmed küsimused ning internetist üksi oli raske adekvaatseid vastuseid leida. Fitness.ee foorumist lugesin, et Reval-Spordis tegutseb Ott Kiivika juhendamisel noorte kulturistide treeningrühm. Nägin selles võimalust saada teadmisi elustiili kohta, mis hakkas mind aina rohkem huvitama, haarama ja paeluma. Samas rõhutan, et kulturism kui ala oli minu jaoks tol ajal täiesti võõras. Nii ei osanud ma selle kohta midagi arvata ega seisukohta võtta. Sellegipoolest ühinesin härra Kiivika treeningrühmaga ja omandasin tema käest mitmeid vajalikke teadmisi. Kui olin juba 2010. aastal pool aastat trennis käinud, tundsin ühel hetkel, et olen Oti ees tänuvõlglane, sest ta oli oma vabast ajast ja tahtest näinud noortega vaeva selle nimel, et nad tulevikus võistleksid kulturismis. Mina aga ei läinud sinna treeningrühma eesmärgiga võistelda kulturismis, vaid eesmärgiga omandada teadmisi jõusaalitreeningutest ja selleks, et ammutada lisatarkusi, kuidas oma keha kontrollida, vormida, muuta. Kuid austusest Kiivika pühendumise vastu pakkusin ise välja, et soovin võistelda Eesti meistrivõistlustel kulturismis 2010. aasta sügisel. Antud hetkel olin veel suhtumisega, et lähen teen selle ühe võistluse ära ning siis saan rahulikult oma trennidega edasi tegeleda. Suhtumine tuli sellest, et ma ei teadnud midagi kulturismist. Mind valdasid sarnaselt paljudele stereotüüpsed hinnangud kulturismi kohta a la kulturistid on pruuni möksiga kaetud eneseimetlejad vähestes riietes, kes võrdlevad üksteist sellel eesmärgil, et selgitada kes parem välja näeb. Et see pole sport. Kindlasti on olemas kehaehitajaid, kes on eneseimetlejad ning teevad seda ainult selle pärast, et saada tähelepanu ning täita oma nartsissistlikke vajadusi, kuid neid on sama palju ka inimeste seas, kes ei tegele kulturismiga. Kulturism kui selline ei muuda iseloomu.
Tulles tagasi 2010. aasta juurde, siis valdas mind hirm sügiseste võistluste ees, kuid võistlusteks valmistumise protsess, kehakaalu alandamine rasvaprotsendi arvelt hakkas juba vaikselt muutma minu stereotüüpset arvamust selle ala suhtes. See pani mind proovile nii füüsiliselt, kuid veel rohkem vaimselt. See on ala, kus tugev tahtejõud ja sihikindel järjepidevus eristavad võitjaid kaotajatest. Igaüks, kes arvab, et see ei ole sport, võiks läbi teha ühe korraliku ettevalmistuse kulturismi-võistlusteks ning ma tahaks näha, kas selle lõpus ollakse ikka samal arvamusel. Võistluse osa sellest on jah täpselt mõõtmatu ning osalt subjektiivne, kuid ta on mingil mõistlikul määral mõõdetav erinevate parameetrite kaudu: mass, proportsioonid, kuivus, sümmeetria. See mis trennides toimub, on puhas sport. 2010 sügisel tegin võistluse kaasa ning sain noorte kategoorias hõbeda. Koos nende võistlustega ja ettevalmistusega kadusid minu stereotüüpne arusaam ja hoiak seoses kulturismiga. See on ala, kus inimesed võistlevad üksteisega suuresti tahtejõu, geneetika ja teadmiste baasilt. Parima füüsise saavutab see, kes suudab teha asju õigesti, vastava pühendumusega ning neid ei pärsi liialt halb geneetika. Kui füüsise arendamine oli eelnevalt minu eesmärk, siis nüüd olin leidnud lisamotivaatori ja edasise väljundi minu füüsise arendamisele – kulturismivõistlused. Tulles rohkem tänapäeva, siis 2013. aastal tulin Eesti noorte- ja juuniorite absoluutseks meistriks ning samuti avanes mul 2013.-2014. aasta vahetusel võimalus asuda ülikooli kõrvalt tööle jõusaalitreenerina ja personaaltreenerina spordiklubis Audentes Fitness. Olen väga tänulik selle võimaluse eest ning töötan seal praeguseni. Hobi ja töö suuresti kattuvad ning saan oma teadmistega nüüd aidata teisi inimesi, samamoodi, nagu mind kunagi aitas Ott Kiivikas. Olen ka temale endiselt väga tänulik selle eest, et tal oli tahtmist oma vabast ajast tegeleda noortega, keda antud elustiil huvitas. Sellist rada pidi olengi jõudnud sellesse punkti, kus ma praegu olen.


Oled osalenud ka mitmetel võistlustel, mida on need Sulle andnud ja mis on Sinu enda jaoks Su senise elu tipp hetked?

Nagu eelnevalt sai välja toodud, siis lisamotivaator ja - väljund enese füüsise arendamisel olidki peamised asjad, mida mitmetel võistlustel osalemine mulle andis. Samas mitmed korrad ennast vaimselt ja füüsiliselt proovile pannes õpetas see mind nii iseennast kui ka oma keha paremini tundma. Usun, et igasugused väljakutsed ja raskused elus tegelikult arendavad ning muudavad meid paremateks inimesteks. Senise elu tipphetkeks spordis loen 2013. aasta võitu. Emotsioonid sellest olid ülevoolavad, kuna olin selle tulemuse nimel 4 aastat vaeva näinud ning seda visualiseerinud. Usk iseendasse ja järjekindlus viisid eesmärgini ning see võit kinnitas mulle, et piisava tahtejõuga on peaaegu kõik võimalik.

Kuidas ära tunda ületreeningu sümptomid. Miks ületreening ohtlik on? 

Ületreeningu sümptomid võivad avalduda mitmel moel: unetus, väsimus, progressiooni puudumine, vaimne tüdimus trennidest. Ületreening võib olla ohtlik sellest aspektist, et ta tõstab vigastuste riski trennis, kuna organism ja keha on ülekoormuses ning kergemini kahjustatavad. Samuti võib ületreening pärssida meie igapäevast võimekust väsimuse näol. Ületreeningus olin ise küllaltki tihti 2011. aastal ja 2012. aasta alguses. Nimelt oli nooremana raske ennast trennides tagasi hoida, kuna tahtejõud oli nii suur. Tegelikult aga oleks pidanud osa sellest tahtejõust rakendama selles suunas, et hoida ennast trennidest vahepeal eemal, taastumiseks. Ületreeningus olles progressioon peatus ning tammusin paigal, kuigi nägin samal ajal palju vaeva. Niisiis õppisin sealt jälle, et kõiki asju tuleb teha harmoonias. Nii kehale kui vaimule ei sobi äärmused. Ise teen praegusel ajal kergemaid treeningnädalaid umbes iga 2 kuu tagant. Ma ei tee seda ajaintervalli järgides, vaid keskmiselt iga 2 kuu tagant. Mu enda keha annab mulle teada progressiooni seisaku ja tüdimuse kaudu, et on vaja puhkust. Oma keha tuleb ja tasub kuulata, mitte hambad ristis sellest läbi suruda.

Mida on harrastajatel Sinu kogemusest õppida?

Tehke trenni, liikuge. Trenn on odavaim antidepressant ja stressimaandaja. Selle asemel, et hakata suitsetama, neelata antidepressante või tarbida regulaarselt alkoholi, saab stressi maandamiseks ka trenni teha. Teie keha ja vaim tänavad Teid selle eest, et Te valisite keha ja närvisüsteemi kahjustavate stressimaandajate asemel sellise, mis teda arendab ja lisab elujõulisust. Trenni all ei mõtle ma hirmsalt intensiivseid tapvaid treeninguid, kui see just Teile ei meeldi. Igasugune liikumine on kasulik ja trenni puhul ma ei räägi siin ainult jõusaalitrennist. Usun, et iga inimene leiaks endale mingi liikumisviisi või spordiala, mida talle meeldiks teatud regulaarsusega teha. Tuleb lihtsalt proovida erinevaid ja leida, milline Teile kõige paremini sobib.


Kas Sul on endal ka liikumisemaailmas eeskujusid?

Kindlasti on. Mind motiveerivad kõik, kes on otsustanud hakata endale tegema seda heategu, milleks on liikumine. Minu enda spordiala pealt on mulle muidugi eeskujuks mu treener Ott Kiivikas, kes on näidanud oma karjääri jooksul suurt tahtejõudu, töövõimet ning järjepidevust sellel spordialal.

On Sul mõni liikumisalane unistus, mis veel täitunud pole?

Tahaks langevarjuga hüpata ja benji-hüppe ära proovida. Lihtsalt kogemuse pärast, sest me elame ainult ühe korra.

Palun jaga oma nippe toitumise teemal, mida ja kuidas soovitad inimestel süüa?

Toitumine on fundamentaalne osa tervislikust eluviisist. Kui üks osa sellest on liikumine, siis teine pool on toitumine. See, mida, millal ja kui palju sööme, mõjutab paratamatult seda, millised me välja näeme ning kuidas ennast tunneme. Minu arvamus on, et tervislikku toitumist, kasvõi mingiski perspektiivis, peaks õpetama juba põhi- või keskkoolis, sest toitumine on igapäevane osa meie kõigi elust, iga päev, iga nädal, iga kuu – sünnist surmani. Ehk siis see, mida me endale regulaarselt toiduna manustame, mõjutab meid igapäevaselt, terve elu. Järelikult parandaks üldine haritus sellel teemal vähemalt mingilgi määral laiemalt ühiskonna tervist ning elukvaliteeti. Teadmiste puudumine ja „ihade“ järgi toitumine põhjustab suuresti mitmeid tervisehäireid. Paljude eneseõigustus läbimõtlemata toitumise suunal on see, et nad tahavad omada vabadust selle suhtes, mida nad söövad. Tahetakse „nautida“ söömist ning süüa seda, mida „hing ihaldab“. Siinkohal võin aga välja tuua, et mina isiklikult teen teadlikke otsuseid toitumise suhtes – ma söön 6 korda päevas, toidukorrad on kõik ette planeeritud ning nende sisu läbi mõeldud. Antud eneseõigustust järgides võib nüüd jääda mulje, et ma absoluutselt ei naudi oma toitu, kuna ma ei söö seda, mida mu „hing ihaldab“, vaid mu söögid on ette planeeritud. See aga on vale. Ma naudin söömist samapalju kui iga teine inimene. Kindlasti paljudest isegi rohkem ning samal ajal toitun tervislikult. Ma olen teinud teadliku otsuse töötada sisse endale tervisliku toitumise rutiin. See oli alguses võibolla keeruline, ajanõudlik ning toitude suhtes harjumatu, kuid ma teadsin et rutiini sisseharjumisel on selle plussid ja kasud palju suuremad kui miinused. Ihadele ehk emotsioonide järgi toitumine ning endale sellise vabaduse andmine võib tunduda naudingutpakkuv ning elu „täiel rinnal elamine“. Tuleb aga teha teadlikke otsuseid toitumise osas ning töötada endale sisse tervisliku toitumise rutiin. Need on otsused, mille baasil on võimalik valmistada toite, mis maitsevad hästi ning on samal ajal tervislikud ehk siis me saame naudingut sellest söögist, mida me sööme, kuid lisaks sellele tuleb ka teine psühholoogiline pluss sellisele eluviisile – pärast sööki on meil hea tunne selle teadmise üle, et me just toitusime tervislikult ning meie keha ja vaim saavad sellest kasu ja toimivad efektiivsemalt. Kui me sööme õhtusöögiks paki krõpsu ja pudeli coca-colat, siis antud tunne jääb saamata. Selle asemel võib aeg-ajalt tekkida süümepiinu selles suhtes, mida me just sõime: kas seda oli nüüd vaja, mida see mulle andis? Ma ei ütle seda, et erinevaid maitseid ja mitte nii tervislikku, kuid vaimset naudingut andva toidu söömine siin-seal oleks välistatud. Tähtis on see, milline on meie toitumine põhiosas ajast - näiteks nädala lõikes. Kui me korra või mõned korrad nädalas lubame endale midagi mitte nii tervislikku, kuid ülejäänud kümned toidukorrad nädalas on tervislikud, siis on kõik endiselt hea, sest baasosas me toitume tervislikult. Kui meie baasosa toitumisest on täielik katastroof ning siin-seal sööme salatit ja köögivilju ning mõtleme et nüüd on toitumine tervislik, siis on see väärarvamus. Tervislikult toituma õppimine ning rutiini sissetöötamine on energia- ja ajakulult ülimalt marginaalne võrreldes kõikide teiste tegevuste ja õppetöödega, mida paljud inimesed tänapäeval teostavad. Kulult on ta madal, kuid saadav tulu pikas perspektiivis ületab kulud sellisel ülevoolaval määral, et minu arvates on see investeering, mida iga inimene peaks oma elus tegema.
Tervislik toitumine on eraldi väga pikk teema ning antud persooniloos ma seda lahti seletama ei hakka, kuid lühemalt kokku võttes seisneb see järgmistes punktides:
– me jälgime teadlikult, mida, millal ja kui palju me sööme. Me teeme teadlikke otsuseid toitude osas. Toiduallikad võiksid alati olla algallikast pärit;
– see tähendab, et nad on tööstuslikult tootmata. Näiteks kui tahame süüa liha, siis me ei osta mitte fabritseeritud kujul liha ehk sardelli, vaid puhast liha ning küpsetame seda ise. Hommikusöök, lõunasöök ning õhtusöök peaksid kõik olema esindatud, samuti võiksid nende vahel olla mõned väiksed vahepalad, et tagada vajalike toitainete pidev kättesaadavus ning et hoida kontrolli all veresuhkur;
– see hoiab hiljem eemal ülesöömise ohu. Samuti peaksid nende toidukordade puhul kogused olema vastavuses inimese kaalu ja tema ainevahetusega. Kogustest edasi liikudes peaksid nende toidukordade makrotoitainete suhted olema vajalikus tasakaalus. Makrotoitaine all mõtleme siin süsivesikuid, valke, rasvu. Nende ning mitmete teiste põhimõtete kombineerimisel saamegi luua endale tervisliku toitumise rutiini, parandada enda elukvaliteeti, tervist ning samuti nautida söömist.

Mis on Sulle olulisem: kas kehakaalu number või keha koostis? Palun põhjenda ja seleta see teema ka võhikule lahti.

Keha koostis on primaarne. Kui teil ei ole mingit spetsiifilist põhjust, miks peaksite mingi numbri kaaluma, siis kaalunumber üksi ei tohiks olla peaeesmärk. Primaarne peaks olema keha koostis: rasvamassi ja lihasmassi suhe, sest see väljendub otseselt Teie visuaalses välimuses. Erinevad ekstreemsed dieedid, mida on propageeritud, näiteks hapukapsa söömine nädal aega, on sellised, millega saab taotleda suurt kaalulangust. Näiteks kaotatakse nädalaga 5 kilo. Selle viie kilo probleem on aga selles, et see tuli ainult osas rasvamassi arvelt –osa sellest oli ka lihasmass. See on ka põhjus, miks me 5 kilo kergemana peegli ette minnes ei näe suure tõenäosusega visuaalselt paremad välja, sest kehakoostis ei paranenud. Lihasmass on äärmiselt tähtis visuaalse vormi hoidmisel – ta on ümbritsevat kehamassi toestava (toonuses hoidva) funktsiooniga. See on ka põhjus miks jõutrenni tehes alguses tihti väiksemaks muututakse, sest lihasmassi lisandudes hakkab see omakorda toestama ja paremini hoidma ümbritsevat massi. Niisiis tuleks keskenduda keha koostisele, kaalunumber on kõigest tööriist, mis aitab kaasa eesmärgile.


Kui oluline on treeningute puhul järgnevad märksõnad: järjepidevus, mitmekesisus, lõbu?

Kõik kolm märksõna on olulised. Ilma järjepidevuseta ei suuda me taotleda arengut. Ilma mitmekesisuseta võib kaduda lõbu ning samuti areng. Ilma lõbuta on treeningud tehtud, hambad ristis, ning varsti kaob motivatsioon. Kõik kolm peavad olema või võiksid olla olemas.

Kas julge pealehakkamine on pool võitu?

Absoluutselt. Esimene samm iga tegevuse juures on tihti raskeim, aga ka tähtsaim. Kui juba midagi on alustatud, siis on kergem seda tegevust jätkata. Tihti aga ei tehta isegi esimest sammu, kuna leitakse iseendale mitmeid vabandusi ja puudub julge pealehakkamine.

Mida selle poole võiduga peale hakata?

Kui on julgelt peale hakatud ja alustatud, siis pole muud kui jätkata alustatud tegevust ülejäänud poole võidu suunas.

Kuidas elada pikk ja terve elu?

Õnnelikult. Tehes seda mida armastatakse, koos nendega keda armastatakse.

Kui olulised on Sinu jaoks elus põhiväärtused? Kas Sul on oma aukoodeksid?

Põhiväärtused on minu jaoks pigem olulised. Ma austan inimesi, kes on ausad, julged, töökad ja sellest tulenevalt tugevad - vaimselt tugevad. Ma ei saaks öelda, et mul oleks oma aukoodeksit, kuid viisakus iseenese ja teiste vastu on asi, mida võiks meil kõigil rohkem olla.

Kust ammutad ise oma jõudu ja väge?

Enamasti kuskilt enda sisemusest, kuid tihti tekib see enda sisemuse motivatsioon tänu välistele mõjuritele. Jõud ja vägi saavad tihti otsa ja siis peab oskama ka puhata.

Mida soovitad väikestele vägilastele ja nende vanematele?

Väikesed vägilased võiksid proovida nooruses võimalikult palju erinevaid asju ja hakata tegelema just nendega, mis neile kõige rohkem meeldima hakkavad ja kõige südamelähedasemad on. Vanemad võiksid omalt poolt lasta neil proovida erinevaid asju ning otsuste tegemisel selles osas, mida teha, võiksid nad toetada ja suunata oma lapsi nende unistuste suunas. See on minu subjektiivne nägemus.

Mis on Sinu jaoks ilu?

Ilu peitub tihti lihtsuses.

Mida tähendab Sulle elada elu täispotentsiaalil?

Mitte karta ja tagasi hoida seda, kelleks me tahame saada. Tuleb osata olla õnnelik iseenda ja ennast ümbritseva üle. Milleks elada pidevas rahulolematuses? Usun, et tööd ja vaeva tuleb elus näha, kuid tuleb ka osata olla rahul sellega, mis meil juba olemas on.

Kas elad oma unistuste elu ja oled realiseerimas oma täispotentsiaali?

Ma ei karda ega hoia ennast tagasi enda unistuste raames. Samuti oskan olla õnnelik selle üle, mis mul juba olemas on. Järelikult „jah“.

Palun ava puhkuse teemat. Kui oluline see tegelikult on?

Kõikide asjadega on võimalik elus äärmustesse minna: nii õppimise, töötamise kui ka treenimisega. Äärmused toodavad alati suurt stressi ning stress võib koguneda ja ebaloomuliku koguse stressi all võime murduda. Järelikult on puhkus ülioluline osa meie elust, et me püsiksime mõistlikes stressimäärades ega koormaks ennast üle. Tuleb osata ka puhata ning pingeid maandada.

Kuidas Sa ise puhkad?

Veedan aega oma sõpradega, perega ja inimestega, kes mulle meeldivad.

Miks võiks läbi elu liikuda?

Paigal seista ja tammuda ühe koha peal ei ole minu nägemus elamisest. Alati võiks proovida midagi paremaks teha. Kas iseennast natuke arendada või teisi aidata. Pürgida parimaks versiooniks iseendast.

Mis on Sinu sõnum neile, kes ei suuda tugitoolist tõusta?

Algus võib olla raske - kindlasti ongi raske. Kui Te lõpuks leiate mingi aktiivse tegevuse, mis Teile väga meeldib, siis Te tänate iseennast. Selles olen ma kindel. Ärge keskenduge sellele, kui hea Teil praegu on. Mõelge kui hea Teil siis on, kui olete saavutanud oma eesmärgid.

Mis on Sinu sõnum liiga agaratele treenijatele?

Kui treenida üle mõistlikkuse piiride, siis mõelge selle peale, et Teie treeningud mitte ei arenda Teid, vaid teevad Teid nõrgemaks, sest ülekoormus tekitab kuhjudes stagnatsiooni. Kui Teil on liialt suur tahtejõud, siis suunake osa sellest enda piiramisele.

Mis on Su sõnum ja lõpusõnad eestimaalastele Liikumisaasta 2014 lõpu puhul?

Liikuge, nautige liikumist, olge positiivsed ning pürgige paremuse poole. Liikuge läbi elu, nii igal aastal. Liikumine ongi elu ja loodan, et Liikumisaasta eesmärgid on täitunud ja selle ühise missiooni mõju kestab veel kaua.