Kuidas Sinus liikumise armastus tärkas?

Enda mäletamist mööda olen ma kogu oma teadliku elu midagi teinud. Alustasin käsipalliga, seejärel lisandusid maadlus, taekwon-do, võistlustants ja lõpuks rahvatants.

Julgusta palun Eesti mehi rohkem tantsima

Fraas “Eesti mees on tantsulõvi” meeldib paljudele. Igapäevaelus see väga välja ei paista. Olukord on paranenud, kuid mitte piisavalt, et meil enam arengusruumi poleks. Eesti “viga” on vist üldse see üleüldine liigkonservatiivne loomus, mis omakorda on segu liigsest tagasihoidlikkusest ja mingitest iganenud tõekspidamistest justkui tants on vaid naiste või gay’de pärusmaa. Sellest on muidugi kahju. Palju on tantsustiile, kus mees on rohkem mees kui niisama vastu rinda taguv ja mitte midagi tegev, samas siiski tühja koha pealt sõna võttev “teadja”. See hoiak on visa kaduma, küll aga aitab uus pealetulev põlvkond eelarvamuste kadumisele heas mõttes palju kaasa. Mujal on lood paremad. Ma ei räägi ainult läänest, nagu kombeks on, vaid ka idast. Olukord siiski muutub ja tuleb rõõmus olla selle üle, mis meil on. Minu lihtne soovitus on „härjal sarvist haarata“. Treeningut uudistama tulles ei pea esimesel korral tingimata kaasa tegema, kui selle arvelt oleme võitnud ühe potentsiaalse huvilise juurde, kes veendub, et “näe, polegi nii hull”. Meie DanceAct Tantsustuudio kogemus räägib seda, et mees, kes juba uudistama tuleb, üldiselt ka jääb.

Millal avastasid enda jaoks tantsu?

Ma olen pärit Tapalt ja ühel heal päeval algasid koolis võistlustantsu kursused, kus pidid kõik osalema, sest õpetati lambadat. Olin siis kümne aastane. Kujutage ette kümne aastaseid lapsi lambadat tantsimas. Hea, kui selles eas tüdrukul käest kinni julgesid võtta, rääkimata lambada tantsimisest. Nii see kuidagi läks. Üheks hetkeks oli välja kujunenud väiksem tuumik tegijaid, ca viis paari, kes hakkasid asjaga intensiivsemalt tegelema – eratunnid, laagrid, võistlused ja palju muud. Aeg oli raske. Mäletan, kuidas emad-isad tassisid kanistritega bensiini, et õpetaja, kes elas Rakveres, 30 km Tapalt, saaks igapäev oma žiguli VAZ-21013 sõita, kuna bensiini ei olnud saada. Oli kriis. Mõni aeg hiljem murdsin jalaluu, sellega see lõppes. Gümnaasiumiastmes alustasin rahvatantsuga, peamiselt klassijuhataja initsiatiivil, kes oli ühtlasi ka rahvatantsu õpetaja. Head mälestused. Töö ja vile koos. Sõbrad, seltskond, tüdrukud, esinemised, väljasõidud, samas hobi, mis sisustas päevi. Nii see sujuvalt läks, veel Tapa Gümnaasiumi lõpuaktusel olles ei teadnud ma, et juhtun minema Tallinna Ülikooli sisseastumiskatsetele ning minu “leivateenimise“ viisiks saab olema tants ning kõik sellega seonduv.

Õppisid viimasel kursusel, mida Mait Agu veel aasta juhendada jõudis, mida temalt õppisid?

Mait oli võimas persoon. Ma olen enam kui veendunud, et kõik, kes on pidanud Temaga mingitpidi lävima ja kokku puutuma, võivad seda kinnitada. Mait ei sallinud tühja tuuletallamist, see sai mulle kohe selgeks. Kõik, mis Sa teed, tee maksimaalselt hästi ja Ta teietas oma noori tudengeid. Need seigad kumavad mu peas tänaseni. Mait Agu oli karm, aga õiglane. Eks testisin minagi Teda oma andetuse ja lootusega kergelt läbi saada. Sain piki päid ja jalgu nii mis kolises. Ma polnud kunagi varem end nii halvasti tundnud, kui peale esimese kursusetöö esmast ettenäitamist. Tol hetkel kukkus maailm kokku, praegu paneb muigama, lõppkokkuvõttes olen tänulik.
Keeruline ennustada, kuhu me liigume, kohati jääb mulje, et mõndade asjadega mitte päris õiges suunas. Pean väga lugu distsipliinist, korrast ja mõistlikus koguses rangusest. Õpetaja peab olema autoriteet. Kui õpetaja muutub iga ennasttäis teismelise lükata-tõmmata-objektiks, olles sealjuures praktiliselt igas mõttes kaitsetu, sest lapsel on alati õigus, siis ei maksa imestada, kui hakkab juhtuma. Õpetajal peab jääma rohkem õigust ja tegutsemisvabadust ilma hirmuta võimalike järgnevate sanktsioonide ees kellegi tundeid riivata. Võtame kasvõi O. Lutsu “Kevade”, kus köstrihärra nuhtles Tootsi. Kas me hakkame nüüd oma filmiklassikat rootslaste kujul “Pipi Pikksukk” ümber tegema, et olla poliitiliselt korrektsed? Ma ei arva, et füüsilise noomitusega peaks erinevaid olukordi lahendama, küll aga elementaarsed õigused enese kehtestamiseks ja kaitsmiseks peavad õpetajatel kindlasti säilima.

Kuidas suhtud rahvatantsu?

Suhtun igasugusesse liikumisse ja isetegevusse ülimalt hästi. Kui inimene ei ole tegevuses, siis võivad hakata tekkima kõiksugu mõtted - nii head kui halvad. Ei tohi anda aega halbade mõtete tekkimiseks.

Oled ka armastatud hip-hopi treener, mis Sind selles võlus?

Alguses eelkõige stiil ise. Ajal, mil ma alustasin 1997, ei toimunud praktiliselt midagi ja siis nimetati seda stiili funky’iks. Treeneritöö suurim võlu ja tasu on õpilaste säravad silmad ning energia, mis sealt tagasi saad. Mõningates tundides on see kindlasti võrreldav korraliku rokk-kontserdiga, just energia tagasisaamise mõttes. Kõik loominguga seotud ja loomingusse panustavad inimesed kulutavad end palju. See ei ole excel, kuhu tuimalt numbreid taguda. Kui Sa oled vaimselt tühi, siis Sul pole midagi pakkuda. Need ongi ilmselt treeneritöö ja loomeinimeste pilvisemad päevad, õnneks on päikeselisemaid rohkem nagu elus ikka.

Kas tantsida saab ilma kireta?

Ma ei usu. Nagu ei saa ka süüa, kui pole isu, lennata, kui pole tiibu, magada, kui pole und.

Kuidas valid esinemisgruppi inimesi, mis kvaliteete laval hindad?

Esinemisgruppi sobib eelkõige inimene, kes sinna ise väga soovib saada. See tähendab, on valmis minema läbi tule ja vee. Mida aeg edasi, seda vähem antud omadust kohtab. Ahvatlusi on ümberringi palju ja kui vähegi rohkem peab pingutama, siis loobutakse liiga kergekäeliselt. Järjepidevust, millegi alustatuga korralikult lõpule viia, napib iga päevaga aina enam. Kes siis ikka soovib oma elu raskeks elada? Oluliselt mugavam on istuda Facebookis, kus saab piisavalt laike vannitoa peegli eest tehtud selfie eest, stiilis: “issand, kui nunnu Sa oled”, “täiega nummikas”, “sa oled nii ilus” jne. Selleks ei pea enam palju tegema, veel vähem pingutama, et tunnustust saada. Paljude jaoks lahendavad selle vajaduse Facebook ja Instagram. Sellegipoolest peab hea artist olema kõikide tantsijale vajalike omaduste kompleksne kooslus – artistlik, julge, särav, x-faktoriga, hea välimusega jne. Siiski on minu isiklikuks peamiseks kriteeriumiks tehniline tugevus. See, mille pärast hommikust õhtuni higi ja pisaraid valatakse. Nõrka tehnikat on tugeva etteaste puhul keeruline peita.

Kui käid ööklubides, kas pigem istud ja vaatad inimesi või lööd tantsu?

Ööklubidesse satun ma nüüd juba pigem kogemata. Mõne muu ürituse raames või järelliikumisena eelistan veeta seda aega pigem sõpradega juttu ajades.

Mida soovitad algajatele, kes sooviks tantsu juurde tulla?

Soovitan kindlasti proovida, kui peas on tekkinud mõte, et tants kui selline võiks huvi pakkuda. Kerge kõheduse puhul tasuks mõelda, et kõik on kunagi alustanud, olnud algajad, keegi ei ole kohe osanud laitmatult tantsida. Stiile on palju. Proovida erinevaid, seeläbi leida endale sobiv. Näen oma igapäevatöös, kuidas inimesed arenevad silmnähtavalt, kas siis hobitasemel või professionaalina. Lihtne samm, kuid võib muuta elusid ja on seda teinud. Olen ise hea näide.

Mida soovitad edasijõudnutele tantsufanattidele?

Sõltub, mis on eesmärk. Hobitantsijatele ja heas mõttes harrastajatele, kes on saavutanud edasijõudnud taseme ei muud kui tervist ja pikka iga, sest nemad juba teavad, mida ja miks nad midagi teevad. Teistele muude eesmärkide saavutamiseks nagu võistlused, etendused, elukutselised, soovin sõna otseses mõttes jõudu, inspiratisooni ja tugevat kriitikameelt. Sellest viimasest jääb mõnikord vajaka.

Jaga palun mõni toitumise nipp?

Toitumisega on lihtne. Kõik hea on reeglina tervisele halb või liigseks koormuseks. Söö nii palju, kui jõuad ära kulutada ja võimalikult mitmekesiselt. Teoorias oleme me kõik tugevad.

Mida soovitad inimestele, kes on üldse kaotanud motivatsiooni end liigutada?

Lihtsalt kõndida, kasvõi poodi ja tagasi tipa-tapa tunnike päevas. Kui seda ka teha ei suudeta, siis siinkohal saab minu mõistus otsa.

Kuidas kutsuda korrale aga liiga tublisid inimesi, kes kalduvad ületreeningutesse?

Mul puudub kogemus selliste inimestega. Näinud mõnel korral kõrvalt tipp-sportlaste treeninguid, ei kujutagi ma tegelikult ette, kust see piir jookseb. Kunagi sõitsin autoga Pühajärvelt Otepää suunas, kui Andrus Veerpalu uhas rullidega kõrval. Viipasin käega, viipas vastu ja ega ta suurt mu autost maha jäänud. Siin tekibki hea võrdlus, kus inimeste võimed ja taluvusepiir on väga erinevad. Kõike peab tegema mõistusega ning tunnetama, keha annab Sulle märku.

Mis on Su tantsu või liikumisalane unistus, mis veel täitunud pole?

Mul tekkis 2006. aastal üks mõte, mis võttis mõne aja pärast unistuse mõõtmed - tuua Eestisse Justin Timberlake’i hea sõber ja isiklik koreograaf Marty Kudelka. Juhtus nii, et sattusin tol ajal Chicagos elama Martyga samas korteris. See muutus unistuseks, kuna hakkas aja möödudes tunduma võimatuna. Seda mitmel põhjusel. Eesti asukoht, staaride graafik, üldine hõivatus jne. Me ei asu geograafiliselt just parima koha peal, mistõttu on USA-st pärit A-kategooria artisti siia toomine reeglina väga raske. Miks nad peakski tulema, sõitma lennukiga heal juhul 16 tundi, istuma mitu korda ümber, tegema paar päeva workshope, võitlema ajavahest tingitud väsimusega ning sõitma tagasi. Nüüd see õnnestus. Ma olen väga õnnelik. DanceAct on alati toonud populaarseid ja aktuaalseid tegelasi USA-st ning jätkame oma missiooni rõõmuga. Teeme seda üldise tantsukultuuri edendamise nimel, et lisaks youtube’ist nähtule oleks Eesti inimesel samuti võimalik õppida maailmaklassi tipptegijate juhendamisel.

Mis on Sinu lõpusõnad liikumisaasta puhul Eestimaa harrastajatele?

Liikumine on elu alus. Liikumisest sõltub üldine enesetunne, mõtteviis ja tervis. Kui need kolm “alustala” on paigas, siis Sa oled õnnelik ja elad kaua. Marss liikuma.