SPORTLASELT HARRASTAJALE: Kaia Kollo: sport peab olema lõbus!
Milline treening on TRX, palun kirjelda mida ja kuidas selle raames tehakse ning miks see hea on?
TRX (total resistance exercise) on USA merejalaväelaste poolt loodud treeningvahend ning sellele tuginev treeningsüsteem, kus kõiki harjutusi sooritades on töös kogu kere lihased. Täna
nimetatakse seda ka kui funktsionaalne treening. TRX vahend ise koosneb kahest osaliselt ebastabiilsest jäigast pikendatavast rihmast, mille osas on käepidemed ning jala aasad. Mina naudin seda seepärast, et teda on võimalik kaasa võtta kuhu iganes - tööle, parki, metsa või randa ning ära teha tõeliselt raske treening. Samas on ta suurepäraseks treeningvahendiks ka algajale spordihuvilisele või ka vanemaealisele treenijale. Kuna ise olen hariduselt füsioterapeut, siis on ta üha enam populaarsust võitmas ka taastusravi maailmas, mis mulle väga rõõmu valmistab. See on vahend, mis viimasel ajal mind võlunud, kuna pisikeses kotikeses peitub pea kogu jõusaal.
Saadad Eesti erivajadustega sportlaseid rahvusvahelistel
võistlustel, mida on neilt meil kõigil õppida? Kellega koostööd peamiselt teed?
Koostöö Eesti Invaspordi Liiduga sai alguse umbes kaks aastat tagasi, kui alustasin tööd üldfüüsiliste treeningute treenerina -füsioterapeudina Eesti kelguhoki koondise juures. Sealt avanes mulle täielikult uus maailm, millest varem mul võib olla vaid ähmane aimdus oli. Milline töö ja tahtejõud on neis inspireerivates inimestes. Eestis on meie väiksuse tõttu keeruline harrastada meeskonnaalasid, kuid et meil oli kelguhoki meeskond, mis tähendab, et meeskond koosneb füüsilise puudega meestest, siis on see päris uskumatu saavutus. Kummardus neile meestele. Kui igapäevases elus vahel tuleb millegi üle virisemise tuju, siis üha enam üritan endale selgeks teha, et vinguda ei tohi. Tundkem rõõmu, et oleme üksteisel olemas, meil on käed-jalad otsas ning meil ei ole õigust halada või pahandada mingite olmeprobleemide pärast. Mitte kunagi pole ma kuulnud selles seltskonnas, et keegi ei saa hakkama. Saab küll, tuleb vaid tahta. Hetkel on küll kahjuks hokimeeskond tegevuses pausi teinud, kuid loodan siiralt, et leiame järelkasvu ning huvilisi, et treeningud taas käima panna. Jäähalle meil ju kerkib. Et aga kelguhokiga tekkis paus, siis ei tähenda see, et invaspordiga oleks kõik. Edasi sealt sattusin oma enda erialale -kergejõustikku, kus on südamelähedasteks saanud mõned poisid, kellest näen, et nad võiksid oma alal päris kaugele jõuda. Püüan neid igati toetada nii võistlustel kaasas käies, kui vahel hea nõuga abistades. Hoian neile väga pöialt ja elan südames kaasa nende käekäigule, mis iganes nad teevad.
Kuidas möödus Su lapsepõlv?
Lapsepõlv oli nagu muinasjutus, päriselt. Minu sünnikodu on Saaremaal, kuid et ma ei tahtnud üldsegi lasteaeda minna, siis vanemad arvestasid lapse „eripäraga“ ning veetsin päevad, mil vanemad tööl olid, 25 km kaugusel naabersaarel Muhumaal vanavanemate juures. Mis võib veel üks laps tahta, kui päris oma vasikat, keda nööri otsas mööda karjakopleid ringi jooksutada, vanavanematega Zaparozetsiga naaberküla poes lehmadele leiba ostmas ja autolavkas käia ning õhtuti kuulata lugusid, „kuidas issi ja vanaisa väikesed olid“. Muinasjutumaailm. Olin nagu väike Nuki. Lastest sõpruskonda mul ei olnud, ei osanud sellest ka puudust tunda.
Millal jõudsid spordi juurde ja mida sport Su kehale, vaimule ja iseloomule on andnud?
Võib olla see vasikas oligi esimene treeningpartner. Nali naljaks, aga päriselt mäletan juba lasteaiast alates, et ega keegi mind võita naljalt suutnud. Ma ei tea, kas lasteaia kõrgushüpperekord on siiani minu nimel - 7 a 1.05 tol ajal oli see päris hea tulemus. Kooli minnes oli iseenesest mõistetav, et vanema õe eeskujul kergejõustikutrenni suundusin. Lisaks veel 10 aastat rahvatantsutreeninguid fantastilise õpetaja Ene Laagi käe all, tänu kellele võitsime oma grupiga mitmeid Eesti-siseseid konkursse, külastasime rahvusvahelisi festivale ning tantsisime Eesti-Soome tantsupeol Helsinki olümpiastaadionil esiridades. Lisaks toimus pidev areng kergejõustikus. Usun, et spordi ja tantsimise sees olles ei mõelnud ma hetkekski, et ei jõua kuskile või ei tahaks kusagil osaleda. Kõik oli lihtsalt nii huvitav, ahvatlev ja tahtsin kõigest osa saada. Vaadates tagasi, imestan isegi, kuidas olin kohal nii võistlustel, tantsutrennis kui ka varastel hommikutundidel lõppevatel koolipidudel. Ainus, mis ei ahvatlenud, olid alkohol ja suits. Lõbus oli ju ilma nendetagi, ehkki olime oma pinginaabriga vist ainsad sellised „veidrikud“. Olen selle kaine mõistuse eest endale väga tänulik. Selle põhjal arvan, et lisaks headele geenidele on sport andnud mulle sihvaka figuuri, mitte-virisemise- oskuse, kuid ka kaotusega leppimise oskuse.
Kas läheksid luurele tippsporti teinud inimestega?
Kindlasti.
Mis olid Sinu suurimad saavutused sportlaseteel?
Ülisuuri saavutusi mul sportlaseteel ette näidata ei ole. Noorte hulgas ei mäletagi, diplomeid on palju. Kuid meeldejäävamad on olnud noorte Balti matši võit kergejõustikus, Ülemaailmsete Väikesaarte Mängudel kolmikhüppes 3. koht palju ei ole. Kuid tean, mis tähendab ka 2 korda päevas trenni teha.
Mis oli spordis Sinu komistuskivi?
Mulle ei meeldi süüdistada ja põhjuseid leida. Umbes: ma oleksin ju ka kõva tegija, kui...
Samas kui end avada, siis usun, et paar mõjutajat võib tagantjärgi olla: 14-aastaselt diagnoositud epilepsia ning 22-aastaselt arusaamine, et viimased paar aastat olin olnud tugeva buliimia ohver. Esimesega olen leppinud, teise lõksu, tean, et enam kunagi ei lange. Kahju sellest ajast. Olin rumal ega tahtnud oma muredega kedagi tülitada ja abi küsida.
Mida soovitaksid lapsevanematele ja lastele, kes soovivad tõsisemalt spordiga tegelema hakata?
Kindlasti on see teistsugune maailm, kui tavalaste ja lapsevanemate maailm. Palju tuleb teha teistmoodi. Soovitan lapsevanematele alati toetada lapsi kõiges, mis puudutab sporti või muud huvitegevust. Kindlasti tuleb ette hetki, kus ei taheta trenni minna. Vaja on välja selgitada, miks. Ja siis ikkagi minna. Muidugi on juhtumeid, kus mitteminek on põhjendatud. Oluline on kodune toetus. Kui aga seda tuge ei ole, arvan, et tippsportlaseks kasvamine on palju raskem. Lastele soovitan kuulata lisaks oma sisetundele nii treenerit kui vanemaid. Usaldada, mida nad räägivad, samas aga olla ka ise usaldusväärne. Kui kõik toimib, sünnib sellest võitmatu meeskond, kus lisaks lapse oma sõpradele on usaldusisikud lapse enda vanemad ja treenerid. Sellega on aga tugev vundament rajatud tippspordiga ja samuti muu huvialaga tegelemiseks. Lõpuks võiks muidugi endale selgeks mõelda, kas elame selleks, et sportida või vastupidi. Aru peab andma, et elukutselise sportlasena elatavad end ära vaid mõned. Kuid tippsportlasest lapsevanematele – eelkõike mõistmist ja usaldust, toetust.
Mida soovitad lapsevanematele ja lastele, kes soovivad lihtsalt aktiivsed ja liikuvad olla?
Kui vähegi võimalik, teha koos sporti, muretseda lapsele head sportimisvahendid, olgu need kasvõi kasutatud. Tänan selle eest oma isa, kes ütles, et spordivahendid peavad lapsel olema sama head, kui täiskasvanu endale soetab. See ei loe, et ta neist peagi välja kasvab või põhjendades, et ta on ju alles väike. Seda enam peab vahend olema hea ja mugav kasutada. Selle näiteks on valgeksvärvitud sinililledega kaunistatud puusuusad, mille isa mulle vanadest suuskadest kohandas originaal Karhude stiilis. Olin ainuke, kellel olid suusaklambrid ja suusasaapad. Olin võitmatu ja uhke! Sellega tahan öelda, et emotsioon on vähemalt 90%, mis mõjutab lapse trenniskäimise soovi. Kui teda toetatakse, tal on lõbus, hea ja turvaline, siis ei ütle ta kunagi põhjuseta, et ei taha minna. Kui spordivahendit on ebamugav kasutada, jalanõud hõõruvad, suusad on rasked ega libise või uisud teritamata, mõjutab see sporti suhtumist. Kui laps ei taha trenni minna, on aeg rahulikult maha istuda ja taas põhjus välja selgitada. Kas põhjuseks on ebameeldiv emotsioon eelmisest trennist, kehvad jalanõud, keegi kiusab vms? Põhjus võib olla lihtsasti lahendatav! See tuleb vaid üles leida. Sport peab olema lõbus!
Millal sai Sinust treener ja mida praegu teed?
Minu treeneristaaž ei olegi kuigi pikk. Esimeste regulaarsete treeningute andmisega alustasin, kui kolisin 2007 aastal Tallinnasse. Töötasin ühes väikeses, vaid naistele mõeldud spordiklubis peatreenerina, kus andsin 8 tundi päevas treeninguid ning andsin nõu ka kaalu ja toitumise teemadel.
Milline näeb välja Sinu treeningnädal?
Hetkel olen tõsine äpardus. Emana lükkan ikka enda treeningud tahaplaanile. Samas aga suudan õnneks nädalas vähemalt kolmel korral end käsile võtta ja vähemalt 30 minutit käia jooksmas ja teha mõningaid üldfüüsilisi harjutusi. Vahel jään pärast treeningtunni andmist veidi kauemaks jõusaali.
Milline näeb välja Sinu enda menüü, on Sul soovitusi harrastajatele, mõni nipp?
Ma ei ole ideaalne toituja. Kui hakata algusest peale, siis hommikusöök on mul küll tohutu. Reeglina, kui lapsed on kodus, siis kella 7.30 ajal või veidi varem kindlasti taldrikutäis mõnda kaerahelbe -, nisuklii - vms putru. Kuna olen ainukene kohvijooja oma peres, siis kruus kohvi ning korralik võileib/ sepik või isegi kaks singi, juustu ja salatilehega sinna kõrvale, on mulle piisav algus. Edasi on kõht uuesti tühi 11-12 ajal, kui on mõnus süüa mõni banaan, kohupiima, võileib kui ka vahel patustada. Vahel aga hoopis keerata kokku mõni vahva salat. 14-15 ajal tavaliselt on menüüs eelmise päeva õhtusöök, ehk siis supp või mõni ahjuroog. Siis, kui lapsed on õhtul kodus, püüan valmistada midagi lihtsat, kiiret ja toitvat. Näiteks panen eelnevalt külmikus soola, pipra, porgandite, sibulate jne maitseainetega seisnud liha paariks tunniks küpsetuskotiga ahju. Taimer on tihti abiks, kui ise ka kodust pean ära minema, et kodustele märku anda toidu valmimisest. Sinna kõrvale läheb tavaliselt traditsiooniline keedu- või ahjukartul, tatar või riis ja salat, kas purgist või värskena. Vahel abikaasa üllatab, ilmudes koju tohutu suure kala, kanapugude või –südametega või veel millegi ekstravagantsega. Siis on põnev uurida, kuidas sellest kõigest auga välja tulla. Ma armastan kooke küpsetada, ja kui aega on olnud piisavalt, siis on magustoiduks reeglina mingi kohupiimal põhinev küpsetis. Kui aega pole, siis tavaline kohupiim näiteks saumiksriga vahtu vähese hapukoore või piimaga ning peale sinna, kas müslit, sügavkülmast marju või moosi või minu üht lemmikut – halvaad.
Nippe harrastajale – mõistlikult süüa. Järgida klassikalisi toitumissoovitusi, kui oled n.ö tavaline terve inimene. Mingeid äärmuslikke kõrvalekaldeid ma ei armasta. Kui on patustamise isu, lahendage see päeva esimeses pooles, jälgige koguseid, sööge, mida keha küsib. Seda viimast muidugi mõistusega võttes.
Mida soovitad edasijõudnud harrastajatele?
Kes on edasijõudnud harrastaja? Minu jaoks on edasijõudnud harrastaja näiteks inimene, kes võtab regulaarselt osa erinevatest rahvaspordiüritustest. Oluline on sel puhul jälgida, et jääks piisavalt aega puhkuseks – uneks. Vahel mulle tundub, et tänapäeval tahab ja jõuab vaim palju, kuid keha jäetakse tagaplaanile. Edasijõudnud harrastajate puhul pean silmas, et kehalt nõutaks üha rohkem ja rohkem, samas, kui igapäevaelus on asju, millest lihtsalt loobuda ei saa. Meil kõigil on reeglina töö, pere, lapsed, vanemad jne. Kui me seda kõike jõuame, on tore ja elu ise ka on paras trenn. Hea vorm soodustab, aga elulist võimekust elus erinevate kohustuste ja vastutustega toimetulekut.
Mida soovitad algajatele liikumise kontekstis?
Karta ei tohi. Üle mõelda ei tohi. Liigne agarus on ogarus. Kui see kõik kokku panna, siis on hea algus tehtud. Seega, alustagem tasapisi, isegi kui see on taasalustamine. Vajalik on saavutada regulaarsus ja stabiilsus. Sealt edasi saab areng olla vaid positiivne.
Mida soovitad Eesti peredele, et pered koos püsiksid ja vahva oleks?
Tehke asju koos. Soovitan koos süüa, remonti reha, rannas jalutada, looduses viibida. Käige käsikäes seenel, tehke trenni, sööge hommiku- ja õhtusööke koos. Kuulake üksteist ja arvestage üksteisega. Kallistage ja pidage üksteist meeles. Ma ei pea silmas suuri kinke, asjademaailm mulle ei meeldi. Rääkige ja kuulake õhtuti, kuidas läks kellegi päev, mis põnevat juhtus, kellel midagi äpardus jne. Hea soovitus, mida peaksin isegi vahel meeles pidama, oleks haarata õhtuti pult ja panna kinni telekas ning arvuti. 
Mis on Su enda pereelu sära võti?
Ma arvan, et pereelu säraks, peab iga pereliige selle nimel pingutama. Mitte vastumeelselt muidugi. Ma tahangi nt selle nimel pingutada, et lapsel oleks sünnipäevahommikul ärgates õhupallid ja tort voodi ees ning ülejäänud punt laulaks sünnipäevalaulu. Kui vaja, loobun enda asjadest, kui näen, et tegelikult saab teisiti. Teisisõnu, teeme kompromisse. Kui kogu pereelu muutub vastumeelseks ja
ebameeldivaks kohustuseks, peab otsustama, kuidas edasi minna. Vastasel juhul on kannatajateks kõik.
Kas sul on mõni liikumisalane unistus, mis pole veel täitunud?
Kui rääkida praegusest hetkest, siis unistus regulaarsest treeningust võiks taastäituda. Ülejäänut nagu polegi. Muidugi oleks tahtnud hüpata kõrgemale ja kaugemale, joosta kiiremini, kuid sellest heietama jäämine oleks tobe.
Mida soovid harrastajatele liikumisaasta puhul, sinu sõnum ja lõpusõnad.
Liikumisaasta puhul soovin eestlastele eelkõige rõõmu liikumisest ja liigutamisest, see teeb tuju heaks! Kulunud väljend, kuid kõige raskem on alati teekond diivanilt ukseni, pärast on kõik juba siiras rõõm ning võibki tänada ning õnnitleda end targa otsuse
vastuvõtmises.
