Rahvasportlane Eeva Esse: finišeerudes peab nägu naeratama

 (1)
Rahvasportlane Eeva Esse: finišeerudes peab nägu naeratama
Eeva EsseFoto: Terje Atonen

Eesti Rahvusringhäälingu kanalites järjest enam vaatajate ja kuulajate südameid võitnud 27-aastane ajakirjanik Eeva Esse on tubli harrastussportlane, kes otsustas tänavu enda jaoks pisut piire nihutada.

Tartust pärit Eeva suhe spordiga oli lapsepõlves küllaltki vastuoluline, kuna nooruses keelasid arstid tal terviseprobleemide tõttu igasuguse sportimise ja isegi kehalise kasvatuse tunnis käimise ära. „Mul endal oli aga indu nii palju, et tegin sellest hoolimata sporti ja käisin alates 10. eluaastast Anne ja Taivo Mägi juhendamisel kergejõustikus. Tegin 4–5 aastat isegi kuni kuus korda nädalas trenni ja seda päris heal tasemel. Pärast seda jäi sportimine minu jaoks pausile ja taas hakkasin ennast liigutama aastal 2012, kui tulin Tallinna elama,” räägib Eeva.

Ta tunnistab, et tema eeskuju lapsepõlves oli Erki Nool. „Tema konkreetselt oli inimene, kes andis mulle oma olümpiavõiduga 2000. aastal motivatsiooni hakata kergejõustikuga tegelema. Ma olin kunagi isegi tema fänniklubi liige,” meenutab ajakirjanikust harrastussportlane oma toonast lemmikut.

Suusad all, siht silme ees

Märtsi alguses üllatas krapsakas ajakirjanik aga Eesti üldsust ja läbis kuulsa Vasaloppeti suusamaratoni. Idee pani talle pähe Kanal2 reporter Raivo Rimm, kes ajas kokku pundi inimesi, kes soovisid läbida Rootsi neliküritust En Svensk Klassikier, kus lisaks suusamaratonile on kavas ka 300 km rattasõit, 3 km ujumine, millest kolmandik läbitakse jões vastuvoolu, ja 30 km pikkune maastikujooks.

Seotud lood:

„Ma proovisin keelata ennast mõtlemast, kui suur pingutus see maraton saab olema. Arusaamine, kuivõrd pika aja suuskadel veedan, oli ainuke raske asi enne Vasaloppetit, treeningud ise ei olnud kõige keerulisemad. Trennides oli kõige kurnavamaks paaristõuke pidev harjutamine Eiko Toomi käe all. Ma polnud kunagi käsi treeninud ja see, et ta suutis minu vastuseisust hoolimata mulle ülakehasse jõudu tekitada, tuli maratonil muidugi kasuks.”

Katkestamisele ei mõelnudki Eeva kordagi, kuna tahtis endale nii väga tõestada, et suudab raja läbi sõita. “Kõige mõnusam oli olla 45. kilomeetri punktis,” meenutab Eeva ja jätkab: „Kui aga väljas hakkas pimedaks minema ja ma jõudsin umbes 70. kilomeetri peale, siis alustasin endaga võitlust ja oli väga raske. Enne viimast punkti, mis oli 81. kilomeetril, sõitsime täiesti kottpimedas metsas ja jõud oli otsas. Kui ma oma paarimehed rajal ära kaotasin, oli küll tunne, et istun lumehunnikusse ja jäängi siia.”

Sporti tuleb nautida

Oma lõbuks sporti tegev naine ei käi kunagi tulemust taga ajamas, vaid soovib kogeda võistlustel tekkivat head tunnet. „Ühistegemise energia, mis juba enne stardipauku võistluspaigas levib, kui kõik on elevil ja teevad soojendust, on väga-väga äge. Paljudele ei meeldi suures grupis sporti teha, kuid mina saan sellest meeletu energia, ja kui veel raja peal inimesed sulle isiklikult kaasa elavad, siis see on hea tunne,” kinnitab ta.

„Mulle on kõige olulisem see, et finišeerudes nägu naerataks. Sellisel juhul olen ma sporti teinud mõistusega. Õnneks pole mul seni olnud veel ühtegi spordiüritust, kus ma finišisse tulles kokku kukuks, kuna olen endast nii maksimaalselt kõik andnud. Rahvaspordis võiksid harrastajad asja mõistusega võtta ja tegevust nautida, kohtade pärast peaksid heitlema sportlased, kes väga mõtestatult ka selle nimel trenni teevad,” on Eeva seda meelt, et üle ei tasuks pingutada.

Ka selliseid tavaharrastajale ehk ekstreemseid tegevusi, nagu Rootsi neliküritusel läbida tuleb, teeb naine enda sõnul kaalutletult ja heade treenerite näpunäidete järgi. Lõpptulemusena loodab ta saada kätte tunde, et pärast eneseületust saaks endale kindlamini öelda, et kõikide probleemidega on võimalik toime tulla.

Pikemat lugu Eeva Essest loe edasi ajakirjast Sport!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare