Esimesed artiklid on juba ilmunud ja ühte neist siinkohal ka osaliselt refereerime.

********

Eesti Terviseradade (ETR) sügisseminariks Jõulumäel sain ettepaneku rääkida mittepiisava liikumise ja liigse istumise mõjust. Et mida ikkagi läheb maksma see, kui me piisavat liikumist vajalikuna ei võtta ning millised lisakulud see tervikuna ühiskonnale täiendavalt kaasa toob.
​Seda kogumõju on muidugi äärmiselt raske kokku arvata, aga heaks lähtepunktiks sai võetud Soomes tehtud põhjalik uuring ning sellele tuginedes üritatud teha tõlgendusi ka Eesti tingimusi arvestades. Määratledes niimoodi ka ETR rolli selle probleemi leevendamisel...
Siinkohal on paras märkida, et üsna sageli on ka ETR eestvedajate ringis (näiteks kas või Merko juhi Toomas Annuse poolt) uuritud - mida me taoliste liikumisradade investeeringutega Eesti ühiskonnale anname. Kui palju suudetakse läbi nende tegevuste ennetada inimeste tervisehädasid ja hoida või parandada töövõimet. Nii et iga tagasiside liikumisvõimaluste toimivusest ja mõjust on teretulnud ning sellele keskendub ka selle kirjutise järgnev osa...

Kuid, millist osa mängib pealkirjas mainitud õnn ning sellest loobumine?

Aga väga tähtsat, sest alustades oma liikumisalaseid esinemisi olen tsiteerinud ikka üht liikumisest justkui üsna kaugena tunduvat suurkuju Elias Lönnrotti (1802-1884, soome folklorist, keeleteadlane ja arst, Soome - Eesti suhete arendaja, eepose "Kalevala" koostaja), kelle mõtteterade seast leiab ka sellise lause - Inimene on loodud liikuma ja see on temale antud õnn! See on nii lühike, kuid äärmiselt tabav üldistus selle kohta, mida inimene võiks liikumise kaudu saada, kuid mida alati hinnata ei osata. Et osata tunda õnne - seda just liikumises olles. Nagu paljudel juhtudel näeme ja kogeme - libiseb see kaasa saadud õnnepotentsiaal tasapisi käest ning liikumise lainel püsimine või siis selle taasavastamine on vahel oi kui raske. Liikumine kipub paljudel märkamatult tavaaskelduste hulka kaduma, kuigi kehvema enesetunde ning allakäiva kehalise võimekuse märgid annavad uskumatult kiiresti märku. Kuid neid justkui ei panda tähele, sest on tähtsamaid asju...
Õnnest ning selle kogemisest aga veel niipalju, et liikumise juures paraku jah õnnetuid inimesi eriti ei märka. Muidugi on väsinuid ilmeid ka, aga enamus on oma "õnnesõõmud" kätte saanud.

Kui siit nüüd edasi minna, siis ei pea alati just sellise tõsisema ja nõudlikuma liikumise poole vaatama, sest sellega liitunute osas on lood ju üldiselt paremaks minemas, aga muret teeb just see osa meist, kes oma vajalikku liikumisannust mingi moel kätte ei saa ning nii see neile antud õnnevõimalus tasapisi käest libisebki...
Ikka töö ja kohustused, ning endale mõeldud liikumisajast võib vaid unistada. Üsna sageli "murravad meid maha" aga kõige tavalisem mugavus ja laiskus. Siinkohal on igaühel vaja oma tõehetke kogeda, ehkki laiemalt kokku võttes on see liikumatus ka kogu ühiskonda puudutav probleem. Vähene jaksamine aga läheb seejuures uskumatult palju juba praegu, aga tulevikus veelgi rohkem maksma. Ning sellest ülevaate saamiseks sai teoks ka üks Soome teadlaste tehtud uuring.

Eesti on ühtlaselt kaetud terviseradadega

Professor Tommi Vasankari: Aega võttis, aga nüüd saab kindlalt öelda, et vähene liikumine läheb oi kui kalliks!

Kui Jõulumäe ettekande jaoks lisaks soomlaste uurimisraportile ka seda juhtinud UKK instituudi juhi prof. Tommi Vasankariga ühendust võtsin, siis oli ta ülimalt meelitatud, et nende 70-leheküljeline põhjalik materjal ka Eestis huvi pakub.

Lisasin vesteldes, et eks meil Eestis ole samad probleemid. On ju üsna tüüpiline, et vähegi suuremate liikumisvõimaluste loomise või parandamise projektidega tekkivad küsimused - kas selline investeering on ikkagi kasulik ja mida ta tagasi annab. Päris umbmäärast vastust saades lükatakse need plaanid kui mitte just kõige pakilisemad edasi. Või võtavad äärmiselt kaua aega ja nõuavad uskumatut tõestust. "Nagu meil Soomeski" sõnab professor Vasankari. "Seesama uurimuse vajaduski venis aastaid, aga nüüd on ta tänu väga erinevate osapoolte koostööle tehtud ja on vabariigi valitsuse laual.
Sealt võetav koondnumber näitab aga üsna tõeselt, et summa, mida meie kodanike vähene liikumine ja rohke istumine riigile maksma, pole väike. Soome riigile tähendab see 3,2 - 7,5 miljardi euro suuruseid aastakulutusi. Ning kui sinna lisada veel väljaminekud, mida me ei arvestanud, näiteks kulud lühiajalistele haiguslehtedele, siis näitab see vaid kasvamise märke. See on kõva signaal kõigile tasanditele, tõestades, et senisest enam inimeste liikumistele panustades ei pea me nii hullusti ühist rahakotti kergendama...