Lapsena napilt jalgade amputeerimisest pääsenud Olev Vahemaa jookseb maratone
Olevi sportlik teekond oli lapsepõlves juhtunud õnnetuse tõttu paraku üsna olematu ja vaevaline. Ta oli kuuene, kui see juhtus. Tänapäeval ei kujuta ette, et selline asi oleks võimalik ja lubatud, aga siis olid teised ajad ja paraku oli kõik võimalik. Katlamajast välja toodud tuhast olid tekkinud suured hunnikud, isegi mäed, mis lastele huvitavad tundusid. Muidugi teadsid lapsed, et sinna ei tohi minna, aga poisikeste asi, ikka käidi mõnikord turnimas. Ka päeval, kui õnnetus juhtus, mängiti poistega esimesena tipuni jõudmise mängu. Olev jooksis esimesena tippu, kuid paraku andis kõvana tundunud šlakikiht järele ja ta vajus põlvist saati tuhahunnikusse, mis seestpoolt veel elas ja hõõgus. Arstide esialgne hinnang oli, et jalad tuleb altpoolt põlvi amputeerida. Olev on tänulik oma emale, kes võitles tema eest ja amputeerimiseks luba ei andnud. Samuti on Olev tänulik hilisemale raviarstile Tallinnas, kuhu teda Paide haiglast toimetati.
„Jalad ehitati põhimõtteliselt uuesti üles. Siirdamiseks võeti nahka näiteks kätelt ja rindkerelt. Pärast kolmandat haiglakuud avaldasid arstid kahtlust, et tõsine kudede kahjustus varvastel võib seada ohtu kõndimisvõime. „Mis mõttes, et ma ei hakka tulevikus käima? Kindlasti hakkan!” mõtlesin haiglavoodis,” meenutab Olev. Õnneks aitasid ema ja raviarst Tiit Härma Olevi usku nii ravi kui ka taastusravi vältel alati üleval hoida. Et õnnetuse tagajärjel ülespoole pöördunud varbad takistasid sportimist ja ka sobivate jalatsite leidmist, tuli vasakult jalalt kaks varvast eemaldada, kui Olev oli 21-aastane. Teised deformeerunud varbad eemaldati 30-aastasena. Praegu on Olevil alles kaks suuremat varvast. „Teistest polnud kasu, nad olid jala pinnale tõusnud, aga mina olin õppinud aastate jooksul päkkadele toetuma.”
9-aastase poisi maratoniunistus
Olevi teekonnal jooksumaailma suunas sai määravaks Helsingi kergejõustiku MM-il 1983. aastal teleriekraanil nähtud maratonijooks. „Olin siis 9-aastane, kui seda koos emaga vaatasime, ja siiani on meeles see tunne, kui emale ütlesin, et kunagi jooksen ka mina vähemalt ühe maratoni. See teadmine on mind terve elu saatnud, see kindel usk ja lubadus, mis sai antud koos suure sooviga see lõpuks ära teha,” räägib mees 35 aasta tagusest tiitlivõistlustel tärganud unistusest. Siiski, alles 2010. aastal alustas ta stabiilsemate jooksutreeningutega. Olev osales sellest hetkest alates lühematel distantsidel – kõigepealt 5 km võistlustel, siis 10 km võistlustel, Paide-Türi oli juba 13,7 km ja sealt edasi poolmaratonid. Olev harjutas lühematel distantsidel alati teadmisega, et esimene maraton ei oleks raske kannatuste rada. Põhja ladudes oli suur soov maraton mõnusa tundega lõpetada.
Esimene maraton
Treeningud ja sihikindlus viisid Olevi kauaoodatud hetkeni 2013. aasta SEB Tallinna maratonil. „See oli võimas, olin seda hetke oodanud ja selle nimel tööd teinud. Kõik läks täpselt nii, nagu olin plaaninud, raskeks ei läinud ja tempot hoidsin nii, et kinni ennast ei jooksnud, sein ette ei tulnud. Vahetult enne finišit, kui oli veel Tõnismäel väike ja viimane tõus, tundsin siiski, kuidas pisarad hakkasid silmanurka valguma. Pärast finišit sai korralikult nutetud, need olid õnnepisarad – nii suur oli see tunne, et olin seda lõpuks teinud. Olen neid hetki nüüd hiljem maratonidel näinud, kus jooksjad lõpus ja pärast finišit nutavad, mõistan neid. Maraton on selline, mis pakub võimsat emotsiooni,” jutustab mees. Aeg 4:09.31 polnud suurepärase emotsiooni ja eneseületuse juures määrav, kuid sellegipoolest esimese maratoni kohta muljetavaldav.
