Esimesel maratonil osales ametlikult ainult kaheksa võistlejat, kuid jooks pälvis üsna suurt ajakirjanduslikku tähelepanu. Tallinna Teataja avaldas maratonist ülevaate ning sellest kirjutati ka Päevalehes, eelreklaamina ilmus samuti hulgaliselt kuulutusi. Ajakirjanduses mainitakse, et jooksu olid tulnud vaatama suured pealtvaatajate hulgad, kel mõistagi ei olnud huvi ainult sportlike saavutuste vastu, sest maratonijooksu peeti tol ajal siiski üsna hullumeelseks ettevõtmiseks. Oli hurjutajaid ja tuliseid tervise rikkumise vastaseid, aga muidugi ka neid, kes raja ääres spordimeeste visadust hinnata oskasid.

Võit läks Peterburgi

Võistlus algas kella kolme ajal Paldiskis. Ilm oli soe ja päikesepaisteline, maantee, millel jooks toimus, aga ütlemata tolmune ja kivine. Raja pikkuseks oli 39 versta ehk 40,2 kilomeetrit.

Umbes kell 6 hakati jooksjaid finišisse ootama. Esimene sportlane saabus aga autoga, sest tal polnud jaksu omal jalul lõpuni tulla, kirjutab Tallinna Teataja. 3 tunni 23 minuti ja 45 sekundiga jõudis kohale Eesti esimese ametliku maratonivõistluse võitja härra Šubin Peterburist. Ajaleht märgib, et Šubin oli väikese kasvuga noormees, kes nägi kohale jõudes ka veel üsna tragi ja lõbus välja. Teisena lõpetas härra Upmal Riiast, kelle ajaks läks kirja 3 tundi ja 25 minutit. Tema olevat aga näinud välja õige kahvatunud ja väsinud, nii et pealtvaatajatel kiiduhüüded vaadates lausa vaikisid. Kolmandaja tuli finišisse Jekevitš samuti Riiast ning tema tulemuseks märgiti 4 tundi 3 minutit ja 1 sekund. Esimese eestlasena lõpetas maratonijooksu Tartu Nooresooseltsi liige Feldman, kelle ajaks oli 4 tundi 12 minutit ja 41 sekundit.

Stardis ka olümpiajooksja

Eesti esimese ametliku maratonijooksu kohta on veel teada, et üks sellele osalejatest oli Elmar Reiman. See mees oli esimese Eesti maratonijooksjana stardis ka 1912. aasta olümpiamängudel Stockholmis, kus olümpiamaraton oli tõeline katsumus, sest ilm oli palav ja rada mägine. Reiman tegi selle jooksu küll lõpuni, kuid jõudis staadionile alles siis, kui finiš oli juba suletud, ning ametlikku tulemust kirja ei saanud. Teist korda jõudis Elmar Reiman olümpiale 1924. aastal Pariisis. Tulemuseks viimane koht, kuid siiski ametlikult protokollis. Kui 1927. aastal toimusid esimesed meistrivõistlused maratonis, oli võitjaks 34-aastane Reiman. Eesti esimesel ametlikul maratonil mehel aga finišisse jõuda ei õnnestunud. Tallinna Teataja kirjutas, et Reiman jooksis kuni Keilani kolmandana ja ütlemata kivine tee oli tema õhukesed kingatallad kuni ihunahani ära kulutanud ning ta pidi jooksu katki jätma.

Uued tuuled

105 aasta jooksul on Eestis ja maailmas mõndagi muutunud. Stardis on jooksjaid mitmeid kordi rohkem, keegi oma tossutaldu üldjuhul joostes läbini ära ei kuluta ning ka jooksude korraldamine toimub hoopis teisel tasemel. Samas oli üks maratonijooks tol ajal võib-olla isegi suurem sündmus kui tänapäeval. „Omas ajas oli tegu kindlasti väga kõva sündmusega. Ma kujutan ette, et tol ajal oli selliseid sündmusi üleüldse vähe ja kui juhtus midagi, siis see oli ohutu suur sündmus, mõnes mõttes isegi sensatsioon. Praegu on maratonist raske suurt sensatsiooni luua, sest jooksmine on populaarne ja nüüd jooksevad juba massid,“ mõtiskleb Spordiürituste Korraldamise Klubi juht Mati Lilliallik, kes ise korraldas esimest korda maratonijooksu aastal 2010. „Kaheksa aastat tagasi toimus Tallinnas maraton Sügisjooksu raames. Kolm aastat varem olime kolinud Sügisjooksuga Tallinna kesklinna ja väga pikalt kaalutlesime, kas lisada programmi ka maratonijooks,“ meenutab Lilliallik ja tõdeb, et nii mitmedki ei pidanud seda mõtet mõistlikuks ning ennustasid jooksule põrumist.