Jaan Poska Gümnaasiumi füüsikaõpetaja Eerik Säre tegi kooli ajal kõvasti sporti. Ta käis kuus aastat jalgpallitrennis ning kaheksa aastat kergejõustikus, spetsialiseerudes sprindile ja odaviskele. Ülikooli jõudes keskendus ta aga hoopis sõudmisele ja üldfüüsilisele treeningule. „Võitsin sisesõudmises mitu tiitlit, olin Eesti üliõpilasmeister, sõudmisvõistluse Alfa vabaklassi võitja, kahekordne Tartu Ülikooli meister,“ sõnab Säre, kes treenis siis vähemalt viis korda nädalas. Ergomeetril jäid rekorditeks 500 m distantsil 1.19.7 ja 1000 m distantsil 2.57.4. „2000 m aega täpselt ei mäleta, aga kuue minuti piir jäi ülinapilt alistamata,“ räägib füüsikaõpetaja, kes praegu naudib kõige rohkem jooksu Toomemäel, üldfüüsilist trenni sisehallis ning discgolfi.

„Täiskohaga õpetajatööd tehes ei ole ma võistleva sportlase koormust endale enam lubada saanud,“ tõdeb ta kurvalt. „Trenni teen mõnes kuus hästi palju, lausa iga päev, kuid kui koolis on väga tihedad ajad, pean pikemaid pause.“

Spordist tuleb rahulolu

Säre on seda meelt, et trenni unarusse ei tohi jätta. „Regulaarne liigutamine annab vaimule värskuse ja erksuse. Kulutatud energia asendub uue ja puhtamaga ning kokkuvõttes tähendab see energilisemat olemist, testosteroonirikkamat enesekindlust, head tuju, paremat unekvaliteeti ja rahulolu. Vaimse ja füüsilise poole tasakaal on ülimalt oluline: see toetab tööelu, eraelu ja heaolu,“ on ta veendunud.

Õpilased teavad Eeriku sportlikest hobidest ja on talle isegi abiks. „Jaanuaris võtsin osa 24 tunni pikkusest meeskondlikust ergomeetrisõidust, kus võistkonna abiliseks oli näiteks mu enda kooli 10. klassi õpilane. Koos oli ju ikka tore pilt kooli Facebooki-lehele panna. Kirjeldasime koostööd ning tundsime heameelt saavutatud Eesti rekordi üle,“ toob ta näite.