TERVISEBLOGI: Mis saab ligi sajakilosest mehest kolmekuuse trenniga
Esimene trenn
Esmaspäeval, 3. veebruaril ootaski mind ees esimene trenn. Esmalt väike füüsiline katse ja kontroll, saamaks teada, millises seisus ma enne alustamist olen. Ütleme nii, et olümpiamängudele mind kaasa ei võetaks. Tegelikult on seis päris kehv - rasvaprotsent on liiga suur, võhma on ka vähe, pulss läheb liiga kiirelt üles. Aga selleks ma ju siin olengi, et mudast välja rabeleda.
Ma ei ole aasta aega ühtegi kiiremat liigutust teinud, isegi bussi peale ei ole vist jooksnud. Juba tervisekontrolli rattasõit ajab hingeldama ning muudab jalad nõrgaks. Siis aga lähme saali, kus ootab ees jõutrenn.
Kümme erinevat masinat, igal ühel kolm seeriat. Võtame alguses vaikselt, ometi on käed juba peagi päris pehmed. Tunnistan, et isegi mõned vastassugupoole esindajad tõmbavad ja tõukavad suuremaid raskusi kui mina. Käteosa lõpuks olen päris läbi.
Jalgade osa läheb veidi kergemalt ning siin ma suurt piinlikkust ei tunne. Selg ja kõht on taas raskevõitu. Pärast veel umbes 30 minutit velotrenažööril ja ongi esimesel trennil joon all. Treppidest üles-alla liikumine on keerulisem kui tavaliselt, aga üldiselt on tunne hea.
Söömine
Lisaks treeningule pean kolme kuu vältel (ja loodetavasti ka edaspidi) korralikult sööma. Hommikul mul tavaliselt isu ei ole, nüüd peab olema. Hommikusöök on väga oluline osa päevast. Vaadates toitumiskava, siis tekib hirm - ei, mitte et nälga jääksin, pigem vastupidi - sööma peab neli korda päevas. Kusjuures viimane toidukord on pärast trenni. Õige söömisega harjumine võtabki ehk kõige enam harjumist.
Järgmise päeva hommik
Juba öösel tunnen, kuidas käed on kangeks läinud. Esimese trenni mõjud on nüüd ilmsed. Kui annab tunda, järelikult oli kasu. Eks olen ise süüdi, et end käest ära olen lasknud. Sellist valu kogen tõenäoliselt veel nii mõnelgi trennijärgsel hommikul. Hommikune söömine tekitab veel raskusi. Otsustan puuvilja tööle kaasa võtta, et seda seal tarbida.
Niisiis, algus on tehtud. Tean, et pean ületama päris kõrge mäe, kuid hea tervis on väga oluline. Inimesele on antud küll mõtlemis- ja analüüsimisvõime, kuid ka võime suhtuda külmalt sellesse, mis saab tulevikus. Võime ju mõelda, et tervist peab hoidma ja teame isegi, mida selleks tegema peab. Samas sööme ikka päevast-päeva saiakesi, kartulisalatit ja joome peale kokakoolat. Tööle, koju ja mujale sõidame autoga ning trenni tegemisest vaid räägime. Uus-aasta lubadustest ma ei räägigi. Õnneks ei ole kõik sellised, aga mugavaid inimesi ja töönarkomaane võiks olla tunduvalt vähem.
