Kui sportlik on muusik Reigo Ahven?

 (2)
Kui sportlik on muusik Reigo Ahven?
Foto: erakogu

Kõik oleme näinud tempokaid videoklippe kuulsate rock-bändide esinemistest, kus reeglina üheks kõige higisema särgiga osaliseks on taustal aktiivselt vehkiv trummar. Kui palju erinevad rütmiinstrumendid tegelikult füüsilist võimekust nõuavad ja mil viisil võib trummareid sportlastega võrrelda? Küsisime vastuseid nimekalt muusikult Reigo Ahvenalt.

Laseme algatuseks mehel ennast ise tutvustada: „Reigo Ahven on muusik, ettevõtja, pedagoog ja meelelahutaja. Minu igapäevane leib tuleb pillimängimisest ja ürituste produtseerimisest. Mängin jazz-muusikuna Reigo Ahven Trios ning lisaks ka Lenna ja Maarja Liis-Ilusa taustabändis. Vabakutselisena osalen veel ka mitmes eri projektis.”
Ahvena kirg ja töö on veel ka erinevate trummimänguprojektide vedamine ning mehe enda sõnul peaks tema käes olema mitteametlik rekord trummimängu töötubade korraldamises, kus ta on mänginud trumme koos umbes 100 000 lapse ja 50 000 täiskasvanuga. Ettevõtluse poole pealt on mehel jazz’i-klubi Philly Joe’s Tallinn ja ühe Brasiilia sõbraga lõi ta Eesti esimese sambakooli Macieira de Ouro ehk Kuldõunapuu.

Jalgpallisõbrad teavad kindlasti A Le Coqi Löögirühma nimelist trummikollektiivi, mida Ahven veab ning mis koondisemängude eel ja vaheajal alati oma rütmidega staadioni kajama paneb.

Seljakotis vaid trummipulgad ja pall

„Noorena tegelesin eri spordialadega, kuid kõige rohkem paelus mind jalgpall. Vanemad panid mind ka rahvatantsuansamblisse Sõleke, millega kaasnes huvitaval kombel väga lai spekter erinevaid füüsilisi tegevusi. Laagrites mängisime kõiki maailma mänge ja kuna seal oli tõsisemaid jalgpallihuvilisi, hakkasime mõne sõbraga käima spordisaalis jalgpalli mängimas,” meenutab Ahven noorusaega.

Seotud lood:

Pallimänguga spordihuvilised noored poisid toona ei piirdunud, julgelt mindi sisse ka jõusaali uksest, kus isekeskis õpiti ära erinevad harjutused, ja niimoodi tegutseti aktiivselt mitu aastat. „Pidevalt olid randmed kipsis, aga rõõmu oli palju. Nagu mu naine ütleb, siis mul olid toona seljakotis ainult trummipulgad ja jalgpallipall,” naljatab Ahven oma sporditausta üle.

Jooga ja poks

Kuna mees paindub enda sõnul sama palju nagu rehavars, siis on plaanis hakata tegelema joogaga, mida ta sai hiljuti proovida ühes trummimängu töötoas. „Kuna tahan ka vanas eas ise tossupaelu kinni siduda, siis jooga võiks olla see, mis minu graafikusse sobib.”
Seni on Ahven vormi hoidnud kodustes tingimustes keharaskusega tehtavate harjutustega, mis on üle võetud poksitreeningutest. „Iga treener muidugi ütleks, et näiteks mu seljalihased on arenenud sama hästi kui ühel keskmisel kalmaaril. Ehk siis kindlasti võiks rohkem neid asju teha,” muigab mees.

Poksihuvi aitab Eestis olles rahuldada Liivalaia tänaval asuv poksiklubi Kalev, kus aktiivselt käib harjutamas Ahvena vanem poeg. „Selle klubi eestvedaja Tõnis Grinkin on heas mõttes süüdi selles, et poks ei mõju mulle ja minu lähedastele inimestele vägivallatsemisena, vaid on selline härrasmeeste sport, kus treeningtiimis on väga palju soojust.”

Pikemat intervjuud Reigo Ahvenaga loe edasi ajakirjast Sport!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare