Eesti-Soome korvpallisilda hakati ehitama mõlema riigi saatuseaastal, 1939-ndal, kui Soome kaitses oma iseseisvust, Eesti aga lasi käest minna. Esimesel aastal oli ehitatav korvpallisild väga kõvasti kaldu Soome lahe lõunakalda poole. 1939. aasta EM-il, kuhu Soome pani ka oma koondise esmakordselt välja (väidetavalt koosnes see siis pesapalluritest), said nad hävitava kaotuse meilt. Tulemus oli lausa 91:1 Eesti kasuks.

Seejärel tõmmati pärast Teist maailmasõda raudne eesriie ette ja silla vaevalt alata jõudnud ehitamine katkes paljudeks aastateks. Mõlema naabri juures hakkas korvpall arenema omi erinevaid teid pidi. Üle lahe naaberriigis loodi oma hästi toimiv liiga ja vabas maailmas algas rahvusvaheline suhtlus eelkõige läänenaabri Rootsiga.

Kui Helsingile usaldati läbi viia 1952. aasta olümpiamängud, võeti vastu otsus panna mängude isandana välja ka oma korvpallimeeskond. Enne suurturniiri korjati kogemust 1951. aasta EM võistlustelt, kus Soome sai üldse mitte paha 9. koha 16 riigi seas.

Olümpiaturniiril alagrupist kaugemale ei jõutud, samas kaotused Mehhikole 48:66, NSV Liidule 35:47 ja eriti Bulgaariale 64:65 polnud üldse mitte suured. OM turniirile hilinenud hiidriiki Hiinat lausa võideti 52:46 mängude järgselt. Siit ühene järeldus: vaevalt tosina aasta jooksul oma rahvusliku korvpalli sünnist oli Soome läbi teinud väga jõudsa arengu.

Siinpool Soome lahte käis ka kõva töö. 1940ndate lõpuks ja 1950ndate alguseks oli Eesti meeste korvpall suure impeeriumi juhtgrupis, mis sisuliselt tähendas Euroopa meistri riigis kõrget rahvusvahelist klassi. Paraku Eesti tähti rinnal kanda ja ise seda rahvusvahelistel tiitlivõistlustel tõestada me ei saanud.

Küll aga oli meil tituleeritud persoone – Lõssov, Kullam, Kruus – keda asjatundjad Euroopas eestlastena tundsid. 1952. aasta juulikuus Helsingis Eesti-Soome korvpallisilla ehitust mõnevõrra jätkati, tõsi, veidi ebavõrdsetes koosseisudes. Juba nimetatud OM turniiri mängus Soome – NSV Liit oli ühelt poolt väljas rahvuskoondis, teisalt vaid meeste kolmik riigist Eesti, mida FIBA polnud kunagi oma liikmeskonnast välja arvanud.

Jõudis kätte aasta 1956, mil peeti esimene sõjajärgne mäng Eesti ja Soome võistkondade vahel. NSV Liitu juhtis kompartei eesotsas Nikita Hruštšov. Tema lasi pärast suure diktaatori surma ja tema mahategemist rihma lõdvemaks ning raudse eesriide mõnevõrra rohkem avatavaks. Oli nö lühike Hruštšovi „sula aeg“.

Sama aasta veebruari algul said Leningradis (praegune Peterburi) kokku kolme ülikooli meeskonnad. Peeti kolmikturniir Leningradi, Tartu ja Helsingi Ülikooli meeskondade vahel. 7. veebruari mängus siis Eesti ja Soome võistkonnad esmakordselt kohtusidki. Tartu (tollal Riikliku) Ülikooli võit 82:47 oli veenev. Tartu ja Helsingi Ülikooli meeskondade kohtumisest sai tava, mis kasvas üle traditsiooniks, eriti pärast seda kui 1965. aastal pandi nende kohtumiste võitjale välja andunud spordisõbra Soome Vabariigi presidendi Urho Kaleva Kekkoneni nimeline karikas.

Need, kord Tartus ja kord Helsingis peetavad kohtumised jäid kestma kõigil Nõukogude korra aastail. Kahjuks on praeguseks traditsioon kas varjusurmas või välja surnud.

„Sula“ aeg jätkus kui aastanumbriks sai 1957. Ühel kevad-talvisel nädalavahetusel tuli üle lahe külla Soome Töölisspordi Liidu (TUL) korvpallikoondis. Et sõit ikka meelde jääks, matkati praeguse paari tunni pikkuse laevasõidu asemel peaaegu ööpäeva jagu tollase Leningradi kaudu rongiga. TUL-i koondisele seati vastu Kalevi meeskonna mehed. Esimesel päeval, 11. märtsil, tallinlased võitsid 105:84 ja järgmisel päeval tartlased veelgi suuremalt 108:52. Jõuvahekorrad olid tollal sellised. Soomlaste lahkumise järel võidi tõdeda, et korvpallisilda oli nüüd edasi ehitatud.
Aastal 1958 jõuti sillaehitusel edasi ja kaugemalegi.

Esimest korda sõja järgselt sai teoks maavõistlus Eesti-Soome. Kuigi dressil ENSV, oli sisuliselt tegu Eesti koondisega ja eelkõige mängijad ise läksid ju platsile mängima selle maa eest, mis Läänemere ja Peipsi järve vahel. Seda enam, et head ülelahenaabrid on läbi aegade arvestanud mänge E(NS)V-ga oma maavõistluste statistikas.

Maavõistlus peeti 7. novembril 1958.a. Helsingi Tennispalatsis. Poolajaks oli Soome ees 40:38, kuid mängu lõpuks olid tablool numbrid 86:73 ja nüüd juba Eesti kasuks. 18 aastane Jaak Lipso ja 19 aastane Avo Jans tegid suurimat skoori – mõlemalt noormehelt võrdselt 20 punkti.

See oli veel aeg kui 20 aastane edumaa riikide korvpalli arengus kajastus ka mängutablool.

Tähtede mängu korraldab Ekspress Meedia, pileteid saab osta SIIT.