Dooling otsustas 2012. aasta suvel 32-aastaselt karjäärile päevapealt joone alla tõmmata, sest ei suutnud enam oma sisemiste deemonitega toime tulla ning kaotas piltlikult öeldes aru. Ta lasi ennast vabatahtlikult ühte Bostoni vaimuhaiglasse sisse kirjutada, sest kannatas paranoiliste luulude ja hallutsinatsioonide käes.

Kui Dooling haiglasse sattus, külastas teda tema toonase meeskonna Boston Celticsi peatreener Doc Rivers, kellele otsustas Dooling lõpuks ära rääkida, mis tema ülimalt halba seisu põhjustas - nimelt oli teda seitsmeaastasena seksuaalselt ära kasutatud.

"Olin seitsmeaastane ning läksime sõbraga ühe algkooli juures olevale korvpalliplatsile mängima. Poole tee peal läks aga taevas tumedaks ning vihma hakkas sadama, järjest tugevamalt," meenutas Dooling. "Just siis, kui kõndisime ühest elumajast mööda, hüüdis üks poiss akna pealt: "Hei, mida te teete? Tulge vihma käest ära ja olge natuke siin."

Ma tundsin teda, ta oli mu vanema venna sõber. Ta oli umbes 14-aastane ja tundus lahe tüüp. Eks kõik vanemad lapsed tunduvad lahedad, kui oled seitsmeaastane. Läksime korterisse sisse ja olime natuke seal. Kõik täiskasvanud olid tööl, nii et kuulasime hip-hoppi ja üritasime ka ise räppida.

Järsku pani see vanem poiss televiisori tööle ja pani pornovideo peale. See ei ehmatanud mind ära, kuna mul olid vanemad vennad ja olin nende ajakirju ja asju näinud. Olin liiga noor, et sellest "tõesti aru saada", aga sain sellest mingil määral aru. Mõistate?

Kui stseen otsa sai, näitas poiss ekraani peale ja ütles: "Teate, ma oskan ka seda."

Ta sundis mind ja mu sõpra teda puudutama. Seejärel pidime talle juba oraalseksi tegema. Ma ei teadnud, mida mõelda või mis toimus. Olin lihtsalt segaduses, ja vihane. Olin laps.

Kui kõik oli läbi, jooksin uksest välja ja põgenesin sealt nii kiiresti kui võimalik. Ma ei vaadanud isegi tagasi, et näha, kuhu mu sõber jäi, sest olin lihtsalt liiga hirmul. Kui koju jõudsin, ei öelnud ma kellelegi juhtunust mitte sõnagi. Mul oli liiga piinlik ja häbi. Läksin lihtsalt duši alla ja hakkasin nutma. Ja ma nutsin ja nutsin. Mõtlesin endamisi: me tahtsime lihtsalt korvpalli mängida. Miks see juhtus?"

Doolingu sõnul muutis see kogemus tema elu täielikult - tema lapsepõlv sai sisuliselt päevapealt otsa. Kümneaastaselt hakkas ta alkoholi jooma, üheteistkümneselt kanepit suitsetama, kaheteistkümneselt sõpradega koos varastatud autodega sõitma ja 13-aastaselt naabruskonna vanemate tüdrukutega seksima. Seejärel surus ta aga kogetu endas sügavale sisse ja suunas kogu oma viha spordi tegemisse. Temast sai tõeliselt hea korvpallur, aga ta ei olnud juhtunust mitte kellelegi rääkinud.

"Tahtsin kõigile näidata, et ma olen alfa, et ma olen tugev. Et minuga ei saa jamada."

Kõik allasurutud halvad mälestused tõi esile üks intsident 2012. aasta septembris, mille järel Dooling vaimselt lagunes.

"Olime ühes kenas Seattle'i kesklinna steakhouse'is. Aitasin parasjagu meeskonnakaaslasel Avery Bradleyl sealse kogukonna jaoks heategevust teha ning läksime ürituse sponsoritega õhtust sööma. Nautisime õhtut, kõik oli hea. Olime prae ära söönud ja ootasime parasjagu magustoitu, kui läksin WC-sse.

Pissuaari juures oli üks vanem mees ja ta oli ilmselgelt purjus. Ta lasi igale poole. Libistasin ennast temast sujuvalt mööda ja läksin ühte kabiini, jättes ukse lahti.

Kui oma asja ajasin, tundsin ühtäkki, kuidas üks käsi minu tagumikust haaras. Täiesti tühja koha pealt. Kui ümber pöörasin, nägin, et see oli sama purjus mees. Tundsin, kuidas mu süda saapasäärde vajus.

Tõmbasin püksid üles, pöörasin end näoga tema poole ja oleksin äärepealt enesevalitsuse kaotanud. Hoidsin oma käsi tema näost mõne sentimeetri kaugusel ja ütlesin: "Mees, kas sa tead, et ma võiksin su praegu oma paljaste kätega ära tappa?"

Ta lihtsalt naeris.

Seepeale ütlesin midagi, mille ütlemist olin ilmselt 25 aastat oodanud. "Mida sa minus näed, et sa mulle niimoodi teed? Kelleks sa end pead, et sa niimoodi teed?"

Ta üritas ennast olukorrast välja naljatada. Pöörasin ümber ja läksin välja. Teised esmalt ei uskunud, et nii juhtus, aga mina olin valmis plahvatama. Tundsin, kuidas mu süda tagus. Läksin välja värsket õhku hingama ja nägin sedasama purjus meest seal seismas... Ja siis läksin täiesti endast välja. Haarasin tal kõrist ja tundsin tema hingetoru oma peos. Osa minust tahtis ta sealsamas ära tappa.

Tänu jumalale oli üks mu sõber sealsamas ja suutis mu selle mehe küljest lahti tõmmata, enne kui talle tõsiselt viga oleksin teinud. Ta suutis mu maha rahustada.

Kui tagasi hotelli jõudsin, ei saanud ma endiselt rahu. Und ei tulnud, selle asemel olid mälupildid lapsepõlvest. Pornofilm, vanem poiss... Häbi. Valu.

Tundsin, kuidas ärevus haaras kogu minu keha endasse. Isegi kui tagasi koju Bostonisse jõudsin, ei saanud ma rahu. Olin paranoiline, ma ei suutnud süüa ega magada."

Seepeale otsustaski Dooling karjäärile päevapealt joone alla tõmmata ning õnneks pöördus ta arstide poole, kes ta lõpuks korda tegid. Oma loo avaldamisega tahabki 37-aastane mees tähelepanu pöörata sellele, et inimesed oma vaimsetele probleemidele julgeksid abi otsida.

"Kui sul on diabeet, lähed sa arsti juurde. Kui vigastad põlvesidemeid, lähed operatsioonile. Kuid kui süda või mõistus valutab, mida siis teha? Ainus viis, kuidas lõpuks põgeneda, on probleemi eest ära jooksmine lõpetada ja sellele näkku vaadata.

Kui sul on valus, siis otsi abi.

Esimese asjana võid pöörduda jumala poole - aga teine kõne peaks olema arstile," lõpetas Dooling emotsionaalse kirjutise.

Bostonis mängijakarjääri lõpetamise järel tuli Dooling järgmisel hooajal veel korraks Memphis Grizzliese eest platsile tagasi, ent lõpetas siis karjääri lõplikult ning tegutseb nüüd hoopis life coach'ina ehk tegeleb kootsinguga.