Siim-Sander Vene elukaaslane: pärast Belgia mängu oli klomp kurgus ja pisarad voolasid
"Mul oli ikka klomp kurgus ja pisarad jooksid. Eriti kurvaks tegi fännide käitumine. See oli ikka labane. Kui sa tuled tuled siia omasid toetama, siis tee seda nii heas kui halvas. Pluss nende enda nukrad näod ja näha Siimu ka veel sellises olekus – see kõik oli hästi raske minu jaoks," rääkis ta.
Esmaspäevane võidumäng seevastu pakkus risti vastupidiseid emotsioone. "Ma olin hästi õnnelik, et fännid elasid kõik need 40 minutit kaasa täpselt nii, nagu peab. Isegi kui vastased skoorisid, kannustati omasid edasi."
Sõltumata kaotatud või võidetud mängust ütleb Ele-Riin Siim-Sanderile alati, kui tubli ta on. Kaasadel on võimalik mängijatega kohtuda hotelli fuajees või nendega linna peale jalutama minna. „Ükskõik kui halvasti tal ka läheb, ütlen ma talle alati, et sa oled tubli ja ma armastan sind. Perekond ja elukaaslased ju selleks ongi, et toetust avaldada," rääkis Tammik.
Kas Vene vajab kaotusmängude järel lohutust ka? „Ma usun, et eks nad kõik vajavad mingil määral lohutust, aga nad ei näita seda välja. Nende töö on selline, mis vajab juba sellist psüühikat, et sa ei tohi lihtsalt kõigest negatiivsest välja teha, vaid selle ühest kõrvast sisse ja teisest välja laskma,“ arvas Tammik.
Küll aga loevad artikleid ja kommentaare elukaaslased ja lähedased. „Mina loen artikleid väga tähelepanelikult. Tean, et ei tohiks, aga ikka loen. Kommentaare olen õppinud mitte lugema. Just eile (esmaspäeval – toim) lugesin Kanguri intervjuud Jurtšenkole ja mõtlesin, et vist on neile ikka natuke liiga tehtud küll. Kristjan ütles hästi, et nemad teevad ju oma tööd nii hästi, kui suudavad. Samas arvan, et ka meedia teeb oma tööd ja eks nad peavad teinekord teatud asju võimendama, et see läbi lööks. Mis Siimu puutub, siis ma ei usu, et ta siin meediat väga jälgib. Ma olen talle ise konkreetselt öelnud, et ära täna palun loe internetist neid asju. Ta ütleb, et „Nojah, arvata oli, mis sealt tuleb!““ rääkis Tammik.
Tänane mäng Leeduga on Venele ja Tammikule teistes selles mõttes erilisem, et vastaste leeris on platsil nende enda sõbrad-tuttavad, kellega Leedus iga päev lävitakse. „Kõige rohkem suhtleme Arturas Milaknisega, kes on minule isiklikult hästi lähedane inimene. Siis veel Paulius Jankunas, Robertas Javtokas, Mantas Kalnietis ja muidugi abitreener Gintaras Krapikas (Žalgirise peatreener – toim). Ilmselt lähen istun oma Žalgirise särgiga eestlaste vahele. Toetan ikkagi enda omasid, aga kui Leedu võidab, olen nende üle ka õnnelik,“ sõnas Ele-Riin. „Loodan, et eestlased suudavad selle alla suruda, et tegemist on Leeduga ja nende vastu niikuinii ei saa. Siis on võimalik anda korralik lahing. Leedu sai Belgia käest kotti, seega kõik on võimalik.“
