Aga, päästerõngas ei ole veel jäädavalt kadunud ning häid momente on Varrakul Tartus varemgi olnud. Näiteks 2002. aasta mais, kui ta teenis Tallinna Kalevi ridades mängijana oma ainsa meistritiitli. Lisaks tiitli võitmisele juhtus Tartu Ülikooli spordihoones veel üks mälestusväärne episood.

"Me tulime meistriks ja rahvas hakkas vihas asju loopima. Kellelgi oli seal publikuga mingi seis. Ja järsku silmanurgast märkan, et suur apelsin vihiseb minu poole. Kui saanuks pihta, olnuks see kõva pauk. Minu tollane tiimikaaslane Kristjan Kangur reageeris õnneks välkkiirelt ja jõudis apelsini mul näo eest minema lüüa. Ma oleks suvele raudselt sinise silmaga vastu läinud, kui poleks juhtunud midagi hullemat," meenutab 13ne aasta taguseid sündmusi Varrak. "See episood ei lähe mul elu lõpuni meelest."

Vaevalt, et homme TÜ spordihoones apelsinide loopimiseks läheb, kuid Kalev/Cramo vajab "ellu jäämiseks" kellegi päästvat kätt küll. Olgu see siis Gregor Arbeti, Rain Veidemani või kellegi kolmanda käsi. Tuleb hakata palle korvi panema, vastasel juhul...