Reportaaž finaalmängult: Rapla on korvpallipealinn küll, aga 0:3 taga
Käesolevaga tuleb Rapla vääramatult ja ametlikult Eesti korvpallipealinnaks. Kus veel oleks 45 minutit enne mängu tribüünid piripardani täis. Vorm valdavalt punane.
Suits, lipud trummid (tükki mitu ja suurt üksteise kõrval pluss väiksed ja hajutatud), pasunad… Pigem Kreekale kohane, mitte tagasihoidlikule eestlasele, kes, kui saaks, ei ütleks hommikuti abikaasale teregi – milleks tühja pärast lärmi teha ja sõnu raisata.
Fännid usuvad omadesse. Kaks esimest mängu Tallinnas läksid nugade peale – esimene vähem, teine rohkem – kuid Kalev võttis oma.
Rapla peatreener Aivar Kuusmaa, kes hõbemedalit teatavasti ei taha, lubas kodus ühe korra Kalevi kotti pista. Näis.
Võiks ju arvata, et mõlemad satsid lähevad hurraaga panema, aga ei. Algus on väristav, rohkem mööda kui sisse, ja kaitse ruulib. Viis minutit mindud – 8:8.
Kalev ei saa millegipärast palli rõngast läbi. Rapla maaalakaitse, jah, aga korvi diameeter oleks justkui väiksem – tosin viset, vaid kaks sisse. Rapla kasutab vastaste häda ära ja hiilib vaikselt minema 15:8.
Kalev on kuidagi abitu – lauas jäädakse Raplale alla, Timmu Sokk lubab Martin Paasojal põrgatuse pealt palli ära võtta… Rapla mehed seevastu sukelduvad ennast säästmata publikusse, et palli päästa…
Esimene veerand 20:13 Raplale.
Rapla tantsutüdrukud, üleni valges, hõljuvad nagu inglid, rõõmustavad ristirahvast.
See, et Kuusmaa, nägu tulipunane nagu Rapla fännisärk, kohtunike otsuse peale kätega vehib ja karjub, on tavapärane. Ent ühtäkki teeb rahulik Kalevi loots Alar Varrak kurja nägu ja pahandab vilemeeste poole… Õhus on elektrit.
Et võrdsus oleks majas, hakkab ka Rapla mööda uhama. Liiga palju on ka punnitatud ja ebaloogilisi viskeid, aga mõni neist võiks ju sisse minna. Kalev tuleb küll lähemale, aga Raplat kätte ei saa. Esialgu. Siis saab. Poolajast 2.30 mängida, tablool viik 28:28.
Rasham Suarez lõpetab esimese mängupoole ülikauge kolmesega – 38:33 Raplale. Ehk siis kõik on lahtine.
Kalev surus esimeseski mängus just teise poolaja alguses jõuga Rapla ära ja läks oma teed. Seegi kord tulevad pealinlased riietusruumist, vaim pakatamas energiast. Viigini jõutakse, aga siis tabab Rapla, kohe Erik Keeduse rumal ebasportlik viga otsa ja kodused on 45:40 taas peal.
Branko Mirkovici neljas viga on paha-paha. Seni on mees kalevit tassinud, visanud 16 punkti, ja mängida veel 14 minutit. Kes koorma enda kanda võtab?
Sumbuurne ja uskumatu jookse – viska mööda mäng jätkub. Kalev saab ebasportliku vea eest kaks vabaviset ja palli. Mitu punkti kõik see kokku tõi? Muidugi null!
Kolmas veerandaeg 53:51 Raplale.
Otsustav veerandaeg. Võidab see, kel närvid raudsemad. Vahelduvad viik ja Rapla edu. Paneb Martin Paasoja kolmese, vastab Sokk samaga, paneb Thomas Van der Mars kahese, vastab Cedric Simmons.
Rapla väristab ühe rünnaku teise järel ära – imesöödud, mis omasid ei leia, puterdamine. Kuid ega Kalev parem ole, neil omad eksimused.
Lõppmäng algab, neli minutit minna. Mirkovic paneb kolmese – viik 67:67. Siis eksib Rapla kaks, Kalev ühe korra. Ljutitš viib Kalevi ette, Simmons lisab 1+1 ja ongi Rapla tagaajaja – 67:71.
Paasoja kahandab vahet, Rapla saab palli… ja van der Mars teeb jooksu. Ent Indrek Kajupank toob ikka tabloole viigi – 71:71. Jäänud on 1.16.
Ja nii ta läks – Suareze kolmene rõngasse, Ljutitš kiirest 73:71 Kalevile.
Paasoja mööda, Rapla pallikaotus, Mirkovic 1+1, Sven Kaldre kolmene, Mirkovic 1+1 ja ongi kõik 77:74.
