"Käisin hooaja lõpus ninakarbikute lõikusel, pärast seda hakkasid kõik jamad pihta. Tekkis väike palavik, maksimaalselt 37,2. Olemine oli kehva. Kogu aeg oli tunne, et ei suuda ega viitsi midagi teha. Käisin neli kuud arstide vahet. Kuna kõik proovid olid korras, arvati lõpuks, et asi on peas kinni. Öeldi, et ära kraadi enam ja tunne ennast tervelt. Kui kõik erinevad uuringud - kompuutrid, ultrahelid ja vereproovid - tehtud, avastati, et puugiproov on võtmata. See osutuski positiivseks," kirjeldas Voolaid läbielamisi.

"Teadmatuses olemine oli kõige hullem. Sisimas uskusin ikka, et mul on midagi viga, ma ei mõelnud seda palavikku ju endale välja. Suvel tegin isegi suhteliselt palju trenni. Juulikuus oli olemine piiri peal. Arstid ütlesid, et sul läheb paremaks ja seda ma ka uskusin. Augusti alguses tegin ka esimesed kaks nädalat Kuusmaa programmi tervinisti kaasa. Aga siis ühel hetkel lõi jalad alt ära. Tekkis kõrge palavik ja olin nädal aega haiglas."

Voolaid läbis nädalase ravikuuri ning sai ohtlikust haigusest priiks, kuid mänguvormi jõudmisega läheb veel aega, mis tähendab, et hooaja esimestel mängudel ta kindlasti veel platsile ei jookse. "Hooaja alguses võib-olla liitun alles meeskonnaga. Üks asi on terveks saamine, teine uuesti vormi jõudmine," sõnas ta.

Voolaid tunneb kergendust, et haigusele lõpuks jälile jõuti: "Kes teab, kuidas asjad oleks lõppenud, kui samamoodi edasi oleks pannud. Eks neid variante ole erinevaid. Osadel on täiesti jalad alt ära võtnud, nii, et ei saa midagi teha. Mul nii hull ei olnud. Oli küll stabiilselt kehv, aga ma ei pidanud kogu aeg voodis olema. Käisin ringi kerge palavikuga, mida ei peetud isegi haiguseks."