Täna 25 aastat tagasi. Kalevi spordihall oli rahvast puupüsti täis. Kalevi võit mõjus nii, nagu väike puudel hammustanuks lõvi

Tallinna Kalevi suur võit läheb eestlastele korda ka veerand sajandit hiljem. Korvpallurid meenutavad, mis aitas neil 1991. aastal viimasteks NSV Liidu korvpallimeistriteks tulla.

Võidu alusmüür

1991. aastaks oli Kalevil kujunenud ühtne löögirusikas. Tiit Sokk, Aivar Kuusmaa, Margus Metstak, Andrus Nagel, Rauno Pehka, Ivo Saksakulm, Aleksandr Karavajev ja Aivar Toomiste olid neli-viis hooaega koos mänginud. Venemaalt värvatud Sergei Babenko tõi korvi alla suure jõu. „Paneksin Babenko Sabonise ja kolme Jugoslaavia koondislase järel tolle aja Euroopa korvpallis viiendaks keskmängijaks,” hindas olümpiavõitja Sokk.

„Euroopa tasemel mängujuht, NSV Liidu koondisse kuulunud tsenter. Tugev Metstak, vahetusest sekkusid Saksakulm ja Karavajev – kõik lülid olid täidetud,” lausus Kuusmaa, kes lõi koos Sokuga tagaliinis tulevärki.

"Spordis hea olemise hüve oli maast madalast rohkem tunnetatav kui tänapäeval.”

NSV Liidu koondise kandidaadiks saanud Sumo [Kuusmaa hüüdnimi] kirglikule mängu sisseelamise võimele oli „ühel kuuendikul kogu planeedist” raske võrdset leida. „Läksin alati võitma, tahtsin maksimumi. Mulle meeldis mängus kõvasti pingutada, aga ma ei tahtnud kogu aeg nii palju treenida, nagu kõvasti pingutamiseks vaja oli. Ega ma lihtne tüüp olnud,” tõdes korvikütt.

Sisekonkurentsi tekitas Pehka, kes murdis juba spordiinternaatkooli 16-aastase õpilasena Kalevisse. „Auahnus, saavutusvajadus, edasipürgimine – kõik see pani rohkem pingutama,” tõdes ta. „Võitsime C-klassi liidu meistrivõistlused, A-klassis saime kolmanda koha. Vahepeal tuli koolinoorte spartakiaadilt hõbe. Järgnes liidu noortekoondisse saamine. Spordis hea olemise hüve oli maast madalast rohkem tunnetatav kui tänapäeval.” Kalev käis esimese NSV Liidu meeskonnana USA turneel. Pärast seal kuni 195 cm pikkuste korvpallurite liiga tiimidelt lüüasaamisi ei kartnud Jaak Salumetsa hoolealused vanakurja ennastki.

„Meil oli tugev abilistetiim,” ütles välisturneede arhitekt, abitreener Riho Soonik. „Rein Jalak kontrollis kehalist töövõimet ja Pranas Mickevičius juhtis kangisaalitreeninguid. Heiki Krimm tegeles nõelravi ja posimisega. Salumets teadis, mis treeninguid keegi vajas. Seltskond mõtles ühes suunas ja suure juhi otsuseid tunnistasid kõik.”

Võidu anatoomia

Kui Kalev 1990. aasta sügisel heitlusest esiliigameeskondadega terve nahaga pääses, tekkis Salumetsa sõnul meeskonnas pööre: „Me ei murdunud enam rasketel hetkedel. Liikusime ühes suunas nagu seanina. Mängijad muutusid energeetiliselt ühtseks.”

Hoolimata sellest, et Leedu klubid olid sarjast lahkunud ja olümpiavõitjad Aleksandr Volkov, Aleksandr Belostennõi, Valeri Tihhonenko ja Sergei Tarakanov välisklubidesse siirdunud, pidas Sokk kõrgliigataset väga kõvaks. „Moskva Dinamos oli mitu liidu koondise meest, AKSK-d vedas Berežnoi, VEF-il oli võimas „läti punaste küttide” tagaliin – Vetra, Miglinieks, Muižnieks,” sõnas ta.

Veebruari lõpus lubas Kuusmaa Mickevičiusele, et ei tarvita mai alguseni kangeid jooke. „Tuleb tunnistada, et kahe kuu jooksul mu mäng paranes,” tõdes Kalevi kapten.

Pärast VEF-i alistamist kogunes Kuusmaade ühetoalisse korterisse finaali pääsemist tähistama seitseteist sõpra. „Nad võtsid mulle apelsinimahla, siis oli päris raske,” ütles võõrustaja.

Treeningute oluline osa oli viskevõistlus, kus tagamängijad üksteist hasartselt üle trumpasid. „Igal treeningul tekkis intriig, viskevõistlust oli ebameeldiv kaotada. See oli edasiviiv,” meenutas Sokk.

Tõmmanud rünnaku laiali, murdsid lühemad kalevlased korvi alla ja söötsid pikkadele või pommitasid kaugelt. „Nagel ladus kolmeseid, nagu tagunuks naelu seina,” nentis Saksakulm.

Kuusmaa selgitas: „Vise oleneb enesekindlusest, jalgadest, palli- ja väljakutunnetusest. Visketunnetus väljendub ka sööduoskuses ja väljakunägemises, millega ebastabiilsel viskajal tekib probleeme.”

„Võitsime meistritiitli kahe-kolme liikumisega. Rohkem polnud vaja, kui saime lihtsamalt korve.”

Võõrsil AKSK-d võites sai Sokk korvi alla murdnud Kuusmaalt hiilgava söödu kolmesejoone taha ja tabas koos lõpusireeniga seisuks 107 : 104. „Mõnus, kui ise ainult teistele ei sööda, vaid saad ka ise söödu õigel ajal,” kiitis Sokk Kuusmaad. „Pead saama palli sekundi murdosa jooksul, muidu jõuab kaitse kohale. Seepärast, et ka mina oskasin sööta, oli meil Aivariga väga hea mängida.”

Suurepärane kokkumäng, hea õhustik ja võiduusk ladusid aluse Kalevi kümnele järjestikusele võidule ja esikohale põhiturniiril. „Metstak tuli Soomest tagasi ja andis playoff’iks kõvasti jõudu juurde. Suur kapp korvi all, läbi tema ei astunud keegi,” sõnas Saksakulm.

Metstak nautis koostöövaimu. „Võitsime meistritiitli kahe-kolme liikumisega. Rohkem polnud vaja, kui saime lihtsamalt korve,” ütles ta.

„Spartak lõi poolfinaalis imekombel AKSK-d, AKSK enne seda imekombel Moskva Dinamot,” meenutas Sokk. „Hooaja käigus võis Dinamot Spartakist paremaks pidada. Kõva pähkel oli VEF, Spartaki vastu niisugust pinget ei tundnud.”

Võidu tähendus

Kui Kalev 1987. aastal kõrgliigasse jõudis, puhusid juba vabaduseiha tuuleiilid. Peagi lehvisid tribüünil sinimustvalged lipud. „Kalevi hall oli rahvas pungil täis ja meie mängudel oli vabadusvõitluse maik juures. Meie võit AKSK üle mõjus nii, nagu väike puudel hammustanuks lõvi,” lausus Saksakulm.

Salumets lisas: „Inimestel oli vaja ühistunnet ja võimalust julge häälega karjuda, et maailmakorra muutusele energiat juurde anda. Sel saatuslikul ajaloolisel momendil käis ühiskondlik-poliitiline elu ka korvpallisaalis.”

Pingipoiss Gert Kullamäe tänas lihtsalt saatust: „Reigam, Drell ja Jurkatamm tõid ketsid ära, siis kutsuti mind. See oli hea kokkusattumus, sest unistasin ju saada sama heaks kui Kalevi mehed.”

Noormets: „Olin õnnelikus seisus, et Jaak otsustas ka mind kaheteistkümne mehe hulka panna. Tänu sellele sain medali. Aga isegi vanaema võinuks minu asemel pingil istuda.”

Pingimehe rolliga leppis ka Toomiste, kes oli Kalevis rassinud esiliigast saadik. „Kord istusin pingile nii, et pika dressi all oli tavaline tänavariietus. Teadsin, et Salumets mind niikuinii mängu ei pane,” meenutas ta.

Pehka vaatas võidujoovastusele tagasi stoiliselt: „Kõik tahavad kogeda elus hetke, kui tõmbad särgi lõhki – siin ma nüüd olen. Meil on korvpalli maailmapildis säravaid hetki, Tiit on olümpiavõitja. Aga mida varem saad endast üle ja aru sellest, et oled väike pusletükike suures pildis, seda parem sulle ja nendele inimestele, kellega kokku puutud.”

Publikul, kellest paljud tahavad 2. juunil peetavas meenutusmatšis vanu kalevlasi taas näha, oli võidu sepistamisel hindamatu osa. „Alles nüüd avastan, kui paljudele see võit korda on läinud,” tõdes Metstak.
Selle aasta oodatumale spordishow´le, kui 2. juunil Saku hallis kohtuvad Tallinna Kalevi ja Kaunase Žalgirise 1991. aasta tähed, on piletid saadaval Piletilevis.

Aivar Kuusmaa: Riia VEF-i võisime võita ka minuta

Kui poolfinaali avamängus Riias kubemepiirkonda vigastanud Aivar Kuusmaa poolajal väljakult ära talutati ja VEF võitis, lõi Kalevis häirekell. Teise kohtumiseni jäi kolm päeva.

„Võistkonnas oli tunda võitjamentaliteeti. Üks mäng läks kehvasti, kohe tuli mõelda järgmisele. VEF-i võisime võita ka minuta,” sõnas Kuusmaa, kes Läti pealinnast bussiga koju sõites end väga halvasti tundis.

„Doktor Jalak käis kodus tegemas laserravi, mis siis oli uus asi. Jalg paranes uskumatult kiiresti,” meenutas Kalevi kapten. Mängupäeva hommikusele ühistreeningule ta ei läinud. Vastaste ees salatseti, et Kuusmaa võib jälle täisjõuga pingutada.

„Salumets ütles, et tulgu ma mängule, siis tehakse süst tagumikku ja kui saan, lähen väljakule, aga kui ei saa, siis ei saa,” meenutas Kuusmaa, kes viskas teisel poolajal 15 minutiga 27 punkti ja Kalev viigistas seeria. Otsustavas võidumängus hiilgas Babenko 33 punktiga, Kuusmaa lisas 22 punkti.