Kalevi korvpallimeeskonna ühiskondlikku fenomeni on küllap kõige paremini kirjeldanud Mihkel Tiks oma „Korvpalliromaanis”. Ta on pühendanud pikki lehekülgi sellele, kuidas 1980-ndatel kogu vabariigi süda lõi meeskonnaga ühes taktis ja mängude ajal valitses kõikjal vaikus – õigemini ootus. Võit tähendas pisikest sammukest vabaduse poole, kuigi keegi seda tookord nii ei mõtestanud ega sõnastanud. Paralleel vabadusvõitlusega tekkis hiljem, juba päriselt vaba olles.

Kõik, ka need, kes ei hoolinud pallimängust, kuulasid või vaatasid, kuidas visad ja motiveeritud mehed võitlesid enda ja kogu rahva eest. Läbi kõigi nõukogude aastate.