Enne põhiturniiri nelja viimast mängu heitles Kalev kolmanda kuni viienda koha pärast. Kuigi Tbilisi Dünamo oli kogu hooaja olnud peksupoiss, suutsid grusiinid teises kodumängus Kalevist 76 : 74 jagu saada. Nad tegid koguni 69 pealeviset kalevlaste 49 vastu. Külalistel polnud praktiliselt võimalik kaitses mängida, iga puudutus vilistati veaks. Peasüüdlane oli Läti kohtunik Maris Bernats, kuid süüst polnud puhas ka tema ametikaaslane Jefim Resser.

Järgmised kaks kohtumist samuti esinelikusse pürginud Alma-Atas sealse armeemeeskonnaga tõid samuti kaks kaotust. Esimeses mängus sai Kalev üsna kindlalt lüüa, korduskohtumises olid aga taas peategelased kohtunikud. Normaalaja lõpul seisul 83 : 83 murdis Aivar Kuusmaa korvi alla, teda takistati vea hinnaga ja Kalevi kapten hakkas valmistuma vabaviseteks.

„Mind raiuti maha ja vile kõlas, tabloo näitas vist 3,8 sekundit lõpuni,“ meenutas Kuusmaa. „Aga kell jooksis nulli ja käis lõpusireen. Siis vaieldi sekretariaadi laua juures veerand tundi, kas mäng oli läbi või saan vabavisked. Küllap siis selle aja jooksul tehti kohtunikele pakkumised ja otsustati, et vile kõlas pärast mängu lõppu. Kas midagi seesugust on praegu üldse võimalik? Tagantjärele tundub see naljakas.“

Ent sellega kohtunikud ei piirdunud. Lisaajal ASK eduseisul 94 : 93 tehti Aleksandr Karavajevile korvi all viga, kuid kohtunikud sellele ei reageerinud. Kalev esitas pärast kohtumist protesti, mida aga ei rahuldatud.

„Sellise vilistamisega tuli kohaneda, see oli paratamatus,“ tõdes Margus Metstak. „Võib-olla seetõttu oli 1993. aasta Euroopa meistrivõistlustel (Eesti koondis sai kuuenda koha – toim) isegi ootamatu, et vile oli hoopis teistsugune. Olime valmis palju raskemaks.“

Eesti Päevalehes ilmub homme Kalevi 25 aasta tagustest sündmustest erileht. Sama teemat hoiame päeva jooksul üleval ka Delfi Spordis.

Selle aasta oodatumale spordishow´le, kui 2. juunil Saku hallis kohtuvad Tallinna Kalevi ja Kaunase Žalgirise 1991. aasta tähed, on piletid saadaval Piletilevis.