Kohapealne atmosfäär. Fantastiline. Prantslastele selle eest au ja kiitus. 5000 pealtvaatajaga areen Le Colisee oli pilgeni rahvast täis. Elan Chaloni fännid laulsid halli esisel juba poolteist tundi enne kohtumise algust. Kodune Final Four on ikkagi pidu! Varese poolehoidjatele eraldati kaks sektorit teisel korrusel ehk umbes 400 piletit. Aga neidki oli näha ja kuulda ja 400 pole üldse vähe, kui nende hulka kuuluvad ka niinimetatud ultrafännid. Mustas rüüs ja killeri silmavaatega kiilaspead. Mängu ajal pakkusid silmailu Kaunase Žalgirise tantsutüdrukud. Nende graatsilised kavad leevendasid edukalt ka kohalike pingeid seoses kohtunikega. Vastasel juhul oleks mõni meest piltlikult öeldes ära söödud. Elan Chaloni fännisektoris kõlas vahetpidamata pasunakoor ja heas mõttes möll käis kohtumise algusest lõpuni välja. Kahtlemata meeldejääv elamus.

Varese tagasitulek kriitilisest seisust. Teise veerandaja keskel viigiseisul 36:36 jäädi kolmeks minutiks trammi alla. Ikka korralikult. Vahe kärises kiirelt -13 punkti peale 38:51. See oli hetk, kus kõik võinuks käest libiseda, saalis istudes oli täpselt selline tunne. Rünnakul läks punnitamiseks, tulid pallikaotused ja vastased said jooksma. Vahe võinuks vabalt poolaja lõpuks käriseda kahekümne peale, peatreeneril Paolo Morettil polnud ka rahustavat minutit enam võtta. Aga Varese mängijatel jätkus närvi ja eneseusku ning Rihards Kuksise ja Luca Campani kolmesed tõid Varese kiirelt kriitilisest seisust välja. See oli täiesti ootamatu pööre. Hetkega kadus lootusetuse tunne. Kaitses saadi paar korda kätte ja Varese tegi pooleteise minutiga vahespurdi 9:0. Kui liita avapoolaja lõpp ning teise algus kokku, siis Varese pakkus viie ja poole minutiga spurdi 20:2. Mõistagi jättis see tulemusele tugeva pitseri.

Vahetusmeeste roll. Kogu Varese algviisik tegi väga korraliku mängu, kes paistis enam silma rünnakul, kes kaitses, aga ilma kahe vahetusmehe olulise panuseta poleks Varese seda kohtumist võitnud. Julgen nii väita. Nendeks meesteks olid itaallased Luca Campani ja Daniele Cavaliero. 208cm pikkune Campani panustas kõvasti rünnakul (15 punkti, visked 5/6), tabades kriitilisel momendil isegi kolmese. Tema ja Kristjan Kangur olid meeskonnas kõige parema +/- näitajaga, mõlemal mängu lõpuks +16. Tagamängija Cavaliero suurimaks ülesandeks oli John Robersoni ohjamine ja Itaalia koondises mänginud mees toimetas eeskujulikult. Praktiliselt terve mängu väljakul viibinud Roberson viskas 12 punkti, visked väljakult 4/15. Ei midagi erilist mehelt, kes on suuteline mänge otsustama. Campani ja Cavaliero said mängu järgsel pressikonverentsil kõvasti kiita ka Varese peatreenerilt.

Teise poolaja kaitse. Viskava meeskonnana tuntud Elan Chalon kogus teisel poolajal vaid 29 punkti. Nende viskeprotsent mängust kukkus esimese poolaja 56,1 protsendi pealt mängu lõpuks 37,3 protsendile. Teise poolaja visked väljakult 10/43! Sellest vaatenurgast kohe kindlasti erakordne mäng, sest Elan Chaloni ründearsenal on niivõrd mitmekesine, et keegi ikka teeb. Kuid seekord imekombel ei teinud. Varese kaitse, mängupinge, mis iganes tegurid mõjutasid. Kogu au ei saa kindlasti panna Varese kaitsele, sest vabalt võetud viskeid oli päris palju, kuid need pandi mööda. Ja tegelikkuses ei saanud Varese terve mängu jooksul ka oma lauda kontrolli alla. Prantslased võtsid ründelauast tervelt 21 palli, neist 13 teisel poolajal. Aga kõige tähtsam element, palli korvi toimetamine oli neil häiritud. Kuigi koduväljak ja tuttavad rõngad. Ju sõi seestpoolt ikka päris kõvasti ka mängupinge, sest kodupubliku ees on kohustus võita. Siinjuures tuleb kohe meelde 2004/2005 hooaja Moskva CSKA, kus toona mängis Martin Müürsepp. Euroliigas valitseti tervet hooaega kuni koduse Final Four turniirini, kus pinge pani ka kõige nimekamate meeste käed värisema.