JAAN MARTINSONI REPORTAAŽ: Rapla ei võtnud, Kalev ei andnud. 4:0. Kalev on jälle tšempion
Õhkkond Rapla spordihoones oli finaalseeria neljanda mängu eel hillitsetum. Justkui lootus oleks kadunud.
Kohtumise eel esitas meeleoluka etteaste kohalik rahvatantsuansambel. Tants oli ehteestlaslikult rahulik – enamasti tammumine, vahelduseks paar kepsakamat hüpet. Meelde tuli Eesti korvpallikoondis, kes mängib samuti tihtipeale stoilise rahuga.
Minipeo lõpetas vanemate meeste etendus, kus tantsiti õlletantsu, kannud peos. Kõlas laul: „Õlu see on mõnus!“ Mis on õige. Aga kas spordietendus, mida jälgib hulk alaealisi, just kesvamärga reklaamiva palaga sisse juhatada, on iseasi.
Millegipärast ei suutnud isegi soojendusel kõlanud AC/DC „Thunderstruck“ rahvast kuumaks kütta. Mõistagi, 0:3 on all, selle pealt on meistriks tõusta keeruline. Aga korra võiks Kalevit nahutada ikka. Pagan küll, Rapla publik on seda väärt!
Kõik karvased ja sulelised on kenasti kohal eesotsas Kalev/Cramo presidendi Ivar Valdmaa ja kossuliiga nimisponsori Alexela juhi Andreas Laanega. Ju loodavad, et läheb karika ulatamiseks ja medalite riputamiseks. Ja õhtul peoks. Näis.
Rapla meeskonna sissejooksul kõlab kahtlasevõitu lugu – „Final countdown“. Et siis kõik on läbi?
Kui mäng peal, ärkab ka rahvas – korvpalli ei mängita ju vaikuses, vaid lärmis. Kõige kuumem mees saalis on teisel minutil Rapla päälik Aivar Kuusmaa, kes vehib kui tumm leilis. Kuusmaa vehkimise peale läheb Rapla 2:0 juhtima. Ja on taaskord üliagressiivne – Kalev ei saa midagi niisama, vaid läbi valu ja vaeva. Tollefseni võimas pealtpanek viibki Kalevi 4:2 juhtima. Kohe donkab ka Simmons ja Tollefsen teeb 2+1 ja eelmise mängu kangelane Mirkovic tabab korvi alt. 11:2 Kalevile. Näib, et Rapla mehed on jõust ja lootustest tühjaks voolanud.
Rapla seevastu ei saa sisse. Kalev küll. Lihtsalt. Gladness pealt, Mirkovic alt ja kaugelt...
Õnneks otsustab teise poole korv lõpuks Rapla palle endasse imema hakata. Seis muutub söödavaks, 11:18 Rapla poolt vaadatuna Kalevi peatreener Alar Varrak on tige, vehib aivarkuusmaalikult ja pobiseb nina alla p-tähega algavaid sõnu.
Esimene veerandaeg 23:17 Kalevile.
Rapla ei suuda kuidagi oma korvialust tsooni kaitsta – Kalevil neljas pealtpanek juba. Või kuues. Tabavad kolmesedki – Sokk, Mirkovic… Õnneks suudab Rapla seisu enam-vähem hoida, Kalev eest ei põgene. Või kui, siis mitte kaugele. Üle kümne punkti vahe ei kasva. Samas ei luba Kalev kodustel neile ka väga lähedale tulla, kui asi muutub ohtlikumaks, siis tulistatakse kaugelt – kolm punkti on teadupärast rohkem kui kaks.
Varrak ja Sokk otsustavad ühtäkki keskenduda mitte mängule, vaid kohtunikuga vaidlemisele. Ju neil on närvid läbi kui narkokoeral.
Maagilist müür teisel veerandajal ei murtudki – vahe 9 punkti Kalevie 41:32.
Alexela boss on au, tunnistab, et ei taha täna võitjale karikat kätte anda: „Loodan, et Rapla võidab.“
Loodavad ilmselt teisedki, ka mitteraplalased. Niis sümpaatne sats võiks selle võidukese kätte saada. Aga kalevlased ihkavad puhkusele, kaua sa ikka müttad.
Kolmandal veerandajal jätkab Rapla kummipaela otsas kõikumist – lähedale ei saa, kaugele ei jää.
Maagiline müür langeb, kui teisest veerandajast jääb mängida alla kolme minuti – Keeduse kolmene seab tabloole seisu 59:47. Üle pika aja vahe enam kui kümme silma. Siis veel Ljutitši 1:1, Tollefseni kulp ja temalt ka kolmene otsa – 64:47. Lõppmäng on vist alanud.
Neljas veerand. Kaks minutit mängitud, 75:51 Kalevile. Rahvaergutaja kuulutab, et seis on pisut paha, aga kaheksa minutit on veel minna. Optimist.
Kalevlased kargavad iga oma mehe korvi peale hõisates toolidelt üles. Jesss! Homsest on puhkus!
Kuus minutit enne lõpusireeni hiilib Kalevi abipersonal tagaruumidesse meistrisärke ja šampanjat tooma ja peagi lubatakse kollanokk Matthias Tass väljakule.
Kõik, tegu on tehtud. Seeria 4:0 ja Kalev jälle meister.
