VIDEO: Juubeliürituse meenutus: kui Tartu Korvpallikool oleks vise, oleks see puhtalt sees
TKK avati 1974. aasta 1. aprillil, Turu tänava spordihoone valmis järgmise aasta jaanuariks ning kool töötas kuni 2000. aasta maikuuni, mil see likvideeriti. 26 aasta jooksul tegeles lastega mitukümmend treenerit, üles kasvatati hulk Eesti korvpallitippe ning muid toredaid inimesi, suvelaagreid peeti Lähtel, Tabiveres ja Haapsalus, kokku korjati hulgaliselt medaleid Eesti meistrivõistlustelt, ellu anti kaasa hindamatud kogemused.
Korvpallikooli suur saal on üldjoontes samasugune nagu vanasti, ent lähemal vaatlusel saab aimu, et paljud detailid on võrreldes kaheksakümnendatega märksa kaasaegsemad. Räbalat poolläbipaistvat vaheriiet saali kumbaski otsas asendab paks roheline vakstu, üksikute
järeleandvate laudadega ja akna all kaldus olev põrand on täna sile ja kvaliteetne, ürgse plekist kosu asemel on seinal uus ilus tabloo ja nii ikka edasi. Kuid kohtunike urg saaliseinas on alles, rõdu ja kollased seinad, varbsein soojendussaalis ning rasketest metalltaladest koosnev lagi on vanad ja muidugi lõhn, see on ka sama, sest sportlaste higi ei ole ajas muutunud. Emotsioonid ja hüüded,
hüpped, jooks ning kahekordne.
Pikk päev algab lendude vahelise turniiriga, meestevõistkondi on registreerunud 18 ja naiste omi 8. Korraldajad on paigutanud alagrupi vanimate palluritega kõige pisemale väljakule, mis on väga
vastutulelik tegu. Ketsikrigin algab hommikul kell 9, mänguaega saavad kõik, päeva kulus hajub esialgu jäänud mulje, et kohale on tuldud muhedat korvpallipiknikku pidama, kus kõik on omad, sealhulgas vastased, kohtunikud ja pealtvaatajadki. Võiduiha kasvab, keegi röögatab ja kukub, teine lendab vaikival sahinal rohelisse vakstusse, ikka ja jälle loob korda kohtuniku terav vile. Meeste hulgast pääsevad poolfinaalidesse 1976., 1971., 1983. ja 1993. aastal sündinud, naistel on alagruppe ainult kaks ja nende võitjad (1971 ja 1980) pääsevad otse finaali.
Võrreldes kooliajaga on paljude osavõtjate füüsis märgatavalt ette ja külgedele lainenud, ometi on igaühes ära tuntav seesama kleenuke kutt või särtsakas tüdruk, kes omal ajal valjult üle saali "Sööda! Sööda!" kilkas. 1973 välja antud mehemürakad istuvad multifilmikarusid meenutades hulgakesi madalal kitsal pingil rivis, pink paindub, aga peab vastu. Pealtvaatajate hulgas levivale päeva populaarsemale küsimusele "Miks sa ei mängi?" on vastus ühesõnaline ja käsitleb
reeglina mõnd kehaosa, pooltel juhtudest põlvi. Platsil on näha nii praegusaja kui lähimineviku Tartu superstaare: Kriisat, Kandimaad, Kikerpilli, Jaanus Liivakut jt, korraldajana liigub ringi Tanel Tein,
saal kihab erinevas vanuses kossukaunitaridest, kelle pikad värvilised küüned teevad viskehetkel pallipinnal kraps!
Tartu pikim triller
Väljakuulutatud viskevõistlus on triller (kolmepunktivisetel ja kiirusel baseeruv viskemäng), kus osalevad koos mõlemast soost pallisõbrad. Kolmese joone taha võetakse nii pikka sabasse, et selle
ots ulatub peaaegu saaliuksest välja, nii et õues toimuval rattaüritusel osaleja jääks kõhklevalt seisma ja küsiks, kas see on supisaba. "Ei," vastataks talle, "trilleri," mispeale maigutaks
rattainimene mõistmatult oma supihimus suud. Võistlejate arv väheneb visalt, ent ometi on asi lõpuks nii kaugel, et järele jääb vaid kümme paremat, patsiga ja ilma, mitmesuguses kasvus ning eas. Finaal on äge, peaaegu rändab võit koos TKK poliitikust kasvandiku Margus Tsahkaga
Toompeale, ent otsustavas duellis peab Tsahkna alla vanduma endast veel täpsemale viskajale, kelleks on Kristo Aab.
Meeste poolfinaalidest tulevad läbi 1983 (võiduga 29:13 1993 vastu) ja 1971 (21:19 1976 vastu), kellega liitus juba alguses Tartu Rocki manager Meelis Pastak (1972) ja hiljem Toomas Liivak (1970), endine tipptegija, kes veel alagrupiturniiri ajal seisis tänavariietuses seina ääres, pilgus samasugune pallinälg nagu aastate eest, siis, kui ta Tartu esindusmeeskonna koosseisus tihtipeale korvi ja põranda vahelises, vastastest tihedas õhus ringi hõljus. Naiste finaalis alati hääleka Maire Mällo juhtimise all mängivad 1971. aasta daamid püüavad küll kõigest väest, kuid miski ei aita, 1980. aastal sündinute ühtlane ja väle koosseis võtab oma, saavutades finaalivõidu tulemusega 20:12. Võitjad on Kadri Tein, Kerli Kõiv, Sheila Kodanik, Helen Austa, Triinu Toomla ja Janeli Lilleallik, kaotajate rivistuses on Ave Hussar, Deivy Kivisalu, Birgit Uiga, Liina Kala, Merike Erkmaa, Maarja Karm, Liivi Lõhmus ja Dea-Kristel Hermanson.
Meeste finaal 1971 ja 1983 vahel kulgeb emotsiooniderikkalt, mille eest hoolitseb platsile nagu praepannile sattunud Liivak. Kuigi 1983, kelle punkte viskavad põhiliselt Heiko Rannula ja Olle Kütt ning kaitse tugitalaks on alati võitluslik Marek Doronin, läheb kohe ette, ei anna vanemad kolleegid kergelt alla. Sitked kehad hõõrduvad, pall käib kiirelt ning söödud on teravad, täpselt nii, nagu nõutakse korvpalliõpikus, mis annab tunnistust treenerite töö viljakandvusest. Vaatamata mitmekülgsetele ponnistustele vahe ei vähene ning kui 1983 saab järjest kaks kerget korvi on asi selge, protokolli kirjutatakse arvud 22:15, publik plaksutab, sportlased suruvad käsi, turniir on
lõppenud ning väsimusest kangetel jalgadel siirdutakse duširuumi. Võitjate poolel mängisid lisaks Rannulale, Kütile ja Doroninile veel Jaanus Suumann, Veiko Tein, Ott Laius ja Simmo Kruustük, kaotajate poolel olid Liivaku ja Pastaku kaaslasteks Veikko Tanni, Indrek Leppik, Priit Tannik ja Margo Uusen.
Melanhoolia ja rock'n'roll
Korraldajad kujundavad paari-kolme tunniga pallisaali nii ümber, et kodus ära käinud ja end peorõivisse sättinud vilistlased, keda koguneb umbkaudu 400, ei tunne seda esmapilgul äragi. Laetuled on kustus, hämarat saali valgustavad prožektorid, põrandat katab midagi tumedat,
vaid ühes kohas paljastub karikatega ümbritsetud platsipind ja vabaviskeala, tagaseinas, seal, kus iidsetel aegadel asus suur riistvõimlejate švammibassein, asub lava, millel läigivad omaniketa
kitarrid. Peale tervitusšampust järgnevad kunstilised numbrid, etendub mininäitemäng teemal "kui mina alles noor olin" Vanemuise näitleja Margus Jaanovitsi ja kõlaritest kostva hääle esituses, edasi ilmub rambivalgusesse turske trikipallur, kelle käteosavus paneb saalis viibivad sajad asjatundjaid tunnustavalt pead noogutama ning siis algavad kõned. Mikrofoni ees käivad koolile tänu ja austust avaldamas Tartu abilinnapea Tiia Teppan, tippklubi esindaja Meelis Pastak ja vilistlane Margus Tsahkna, treenerite poolt võtab sõna Jüri Neissaar, kes räägib TKK hoone ajaloost ja kelle mälestustes leidub kild, et just tema oli siinsamas saalis aset leidnud esimese möödaviske autor.
Ikka ja jälle kõlab aplaus, sest on, mida meenutada, koosviibijate ühismälu on lai ja üksikasjaderohke. Kohaletulnud treenerid istuvad poolkaares rahva ees, nad on vananenud, aga nende puhul kehtib reegel, mida vanemad, seda armsamad. Tundlikuma südamega korvpallisõber poetab pisara hetkel, kui mälestatakse meie hulgast lahkunud kalleid treenereid Harri Russakut, Edgar Naaritsat, Villi Jukki, Raivo Aljastet ja Arne Laost.
Õhtu jätkub terava roki saatel, mida lavalt toodab ansambel Supernova, nende laul Vana klassipilt sobib seisukorda imetäpselt ja juba peagi võtab melanhoolialt jämeda otsa üle puhas rõõm. Ikka ja jälle peatub pilk kamraadil, keda ei ole aastakümneid nähtud, pikk õhtu pakub kohati lausa uskumatuid taaskohtumisi, inimesed astuvad aegade hämarusest esile, saavad mälestuste riidekapist kätte oma liha ja luud ning seisavad sinu ees, nägu naerul, nagu poleks vahepealseid
lahusoldud aastaid olnudki. "Kuidas, kus ja millal?, vana sõber. Räägi ometi! Räägi!" Nii nagu rähn leiab metsas punase pealapi järgi üles liigikaaslase, nii on need inimesed siin leidnud üksteist korvpalli abil, olles sellisel moel teineteise looduslikud kaaslased. Pidu kestab sügavate öötundideni, sest lahkuda oma äsjaleitud semude juurest on üliraske. Ja kas neid üldse veel kunagi näeb?
Legendaarne Arne Laos on öelnud, et pealeviske puhul on kaks võimalust: see läheb kas sisse või mööda. Kui Tartu Korvpallikool oleks vise, oleks see puhtalt sees. Nothing but net.
