Sten Olmrega kohtus sombusel sügispäeval TTÜ peamaja kohvikus Siim Semiskar (ERR). Ka kõik loo fotod on tema objektiivi läbi paberile jõudnud (muuseas, ajakiri on saanud uue kujunduspõhja ja stiili – toim.)

„Isiklikud eesmärgid peavad kokku minema meeskondlike eesmärkidega. Elu on näidanud, et võid olla ülihea mees, aga kui meeskond kaotab, pole sel mingit tähtsust. Nagu siin Eestis ikka, kõik tahavad medalit.

Peame mängima meeskondlikult, peame üksteisele palli söötma, peame kaitses rabelema, peame olema agressiivsed ja vastikud, peame kõik lauas käima, peame tegema palju musta tööd ja peame jooksma. Kui hakkame näiteks Raplaga mängima aeglast mängu ja laseme neil palli korvi alla sööta, ei ole meil mingit varianti, rääkimata Tartust ja Kalev/Cramost,“ analüüsib Olmre.

Üheks Olmre sihiks on ka rahvuskoondise esindamine: „Muidugi näen ennast tulevikus Eesti koondise eest mängimas. Kas see juhtub ja millal see juhtub, seda ei oska ennustada. Aga miks mitte juba järgmisel aastal. Järgmisel suvel pean võib-olla sõjaväkke minema, siis jääb muidugi suvi vahele.“

„Euroopas läbilöömiseks piisab, kui oskad kahte elementi väga hästi. Ja kaitses peab suutma nagunii mängida. Sa ei saa kuskil tasemel mängida, kui lased endale kogu aeg ära teha. Aga rünnakul peab sul olema kaks tugevat elementi. Näiteks nagu Navarro – ta viskab kas kolmest või teeb läbiminekul floater’i, muud tal ju ei ole.“

Suvel tegi Olmre trenni Kalev/Cramo füsioterapeudi Priit Lehismetsa käe all: „Üritasime arendada plahvatuslikkust, sitkust ja kiirust. Ise tunnen, et olen läinud tugevamaks ja seda just eriti jalgadest. Suudan teha esimest sammu kiiremini."

Cramo päevilt on Olmre jaoks lemmikmeeskonnakaaslaseks lätlane Armands Šķēle: „Ta oli selline mitmetahuline. Ta võis küll käia peaaegu igal nädalavahetusel ööklubis ja teha muud sarnast, kuid samas oli ta alati enne trenni 45 minutit varem kohal ja pingutas igas trennis, toetas noormängijaid, õpetas ja aitas. Samuti tema tehnilised oskused ... temalt oli palju õppida.“