Raamatu autor ja koondise arsti Vassili Avramenko räägib teises peatükis: "Paar päeva enne väljalendu Souli astus mu juurde Gomelski ja lausus: "Antonõtš, mitte ei tea, keda jätta: kas Valtersit või Miglinieksi. Tähtajad saavad ümber, aga ikka ei suuda otsustada. Mida soovitad?“ Vastasin: „"Aga las otsustavad poisid ise."

Kohe kutsus ta meeskonna kokku ja selgitas, et nii ja nii, üleliigse selgitab avalik hääletamine. "Kes on Rafiku (Valters – toim) poolt?” – mitte ühtegi kätt; "Kes on Migeli poolt?” – sama pilt. "Mida kuradit, olete omavahel kokku leppinud või?," tusatses vana.

Hääletama veenda tuli Papal poisse päris pikalt. Seisuga 6-5 võitis Miglinieks. Aga Valtersil, VEFi legendil, kes oli korduvalt sisuliselt üksi üle mänginud AKSK; Valtersil, kelle vastu Gomeski pidi klubis leiutama eri kaitsetaktikaid, tuli pakkida kohvrid.

Otsuse väljakuulutamise järel läksid Rafiku silmad veele. Kuid uskuge, sel hetkel polnud ta kindlasti meeskonna peale solvunud. Lihtsalt ta oli siis 33-aastane ja mõistis vägagi hästi, et tal ei tule enam iialgi sellist võimalust.

Enne seda, kui ta väljus treeneri ruumist ja jättis igavesti hüvasti Novogorskiga, pöördus ta kahvatul ilmel kõigi poole: "Aitäh, poisid, selle aja eest, mis me koos veetsime!" Need sõnad võeti vastu haudvaikuses, sest kogu meie perele, mitte ainult Valtersile, kujunes see hetk tõeliseks tragöödiaks."

"Tiit Sokk meenutas eile seda ligi 28 aastat tagasi toimunut: "13. mängija väljajätmine mulle tol hetkel nii kriitiline ei tundunudki; kuigi järele mõtlema hakates oli see väga raske valik ja väga raske hetk mängijale. Asi selles, et Valters oli mingil hetkel juba koondisest nagu kõrvale jäänud, aga kuidagi tuli tagasi. Ma täpseid asjaolusid ei tea, aga hääletamise protseduuri mäletan küll. Valik tuli teha ja see langes Miglinieksi kasuks."

Samas peatükis räägitakse ka doktor Avramenko imenippidest, looduslikest abivahenditest, millega NSV Liidu koondis olümpiaks tippvormi viidi