Püüdsime siia noppida mõningaid mõtteavaldusi eeskätt korvpalliga seotult. Ajakirjas on Heiti Häälega intervjuu seitsmel leheküljel, lisaks tasub esile tõsta Joosep Martinsoni tehtud fotosid suurärimehest.

Hiljaaegu oli korvpalliliidu jaoks rõõmustav teade, kui Alexelaga sõlmiti kolm-pluss-kaks-leping. Kas selline otsus tuleb Alexela jaoks lihtsalt või raskelt? See ei ole ju ainus asi, mida toetate – teil on palju kultuuri toetamisi, eelmise aasta tiitel kultuurisõber 2015 sai ka teile jagatud.

Jah, aga see oli, ütleksin, lihtne otsus. Lihtne otsus oli see kahel põhjusel: üks põhjus on see, et korvpalliliit või meistriliiga juhtkond on olnud selles koostöös erakordselt tubli.

Meie Alexela kaubamärk on meistriliiga kaudu väga hästi presenteeritud. Oleme tõesti näinud väga erinevaid spordialaliite, ja korvpalliliit on suutnud meile jätta vähemasti sellise mulje, et nad hindavad seda.

Ja siis teiseks ütlen ma selle kohta ka puhtpragmaatiliselt, et arvan, et see korvpalli meistriliiga n-ö nimisponsoritiitel on Eesti spordis, spordi toetamisel üldse, kõige väärtuslikum sponsorlustehing, mida teha. Sellega, et järgneval aastal Delfi ja TV6 kõik 160 mängu üle kannavad, lisandub seda väärtust veel.

/-/Eesti korvpalli puhul – milline on olemuslikem teema Teie jaoks?
Näiteks, kas KMLis peaks üldse välismaalasi olema? Või ehk peaks ikkagi olema mingi limiit? Oleme igasuguste spordialadega kokku puutunud. Jalgpall, ka korvpall, on kõikjal suur äri, kuid Eestis on need kallid alad, sest turg on väike.

Sisuliselt ei ole meil Eesti peale ühtegi profiklubi, v.a FC Flora, mis on heas mõttes monopoliseeritud. Minu küsimus aga on: kas see tumedanahaline poiss, kes pole USAs või Euroopas läbi löönud, on see asi, mida Eesti majandus peaks välja kandma?

Siit tekib muidugi küsimus, kas meie klubid oleks väljaspool Eestit konkurentsivõimelised.

Teistpidi, tõsi, olen nõus sellega, et Eesti noortel peaks olema mingi võrdlusmoment ja eeskuju lähedalt võtta. Lisaargumendina osalus välisliigades, mis räägib minu teesi vastu. Kui meil välismängijaid poleks, selguks, et Rain Veideman ja Sten Sokk äkki ongi kiiruse etaloniks. Stardikiirendus on ameeriklastel nii palju vingem.

Eesti pealt Euroopas (või ühisliigas) konkurentsivõimelisi klubisid kokku ei pane, olen nõus.

/-/Tean päris mitut inimest, kes tangivad Alexelas sellepärast, et toetate korvpalli, vehklejaid, kõiki ei jõua siin nimetada. Kas selline imagoloogiline taotlus oli Teil ka natuke mõttes? Sest tegelikult ma ei meelita praegu, vaid nii ongi.

Ma ei julge öelda, et oleme Eesti eraettevõtetest suurim spordi toetaja, ma lihtsalt arvan, et see on nii, aga kindlasti on Alexela väga esirinnas. Korvpalli toetus moodustab meie kogu aastasest sporditoetusest veerandi.

Jalgpalli läheb tegelikult kõige rohkem – Sillamäe jalgpalliklubi on meie kõige kallim rahastus. Sellises pisikes ühiskonnas nagu Sillamäe ja Ida-Virumaa, on asjad teistmoodi. Noorteklassid on see, mis on meile kõige olulisem. Ka Paldiskis on meil oma jalgpallikool, seal on niisiis samamoodi. Mõlemas on ehitatud tehismuruga staadion.

Meie põhimõte on see, et toetame noortesporti ja profisporti. Amatöörsport, see on inimeste huvi ja igaüks valib enda huvi vastavalt oma võimetele. Või oma võimalustele, st kellegi hobi ei peaks kinni maksma kolmas osapool. Selle järele puudub minu meelest vajadus.

Korvpalli meistriliiga on Eesti mõistes kindlasti profisport ja Sillamäe jalgpalliklubis on mul selge põhimõte see, et kuna olemas on kõik noorteklassid ja olemas on see meistriliiga klubi, siis on see reegel, et kui 11st platsile jooksvast mehest on vähem kui kuus kohalikke kasvandikke, siis ärge rohkem arveid saatke.

/-/Juhite nüüd mitme tuhande töötajaga kontserni. Kui suur on psühholoogiline roll nii suures äris?

On ikka suur. Pean suutma aru saada, mis inimene kellega sobib, kellega mitte. Võib-olla veel olulisem on see, et n-ö juhtimisel, inimeste innustamisel eksisteerib sisuliselt piitsa ja prääniku poliitika.

Eri inimesi motiveerib erinev poliitika, mistõttu arvan, et on kõige tähtsam ülesanne selles vahet teha. Ja ka see on psühholoogi amet, et pean enda juhid valima ning kui olen selle ülesandega hästi hakkama saanud, ega siis rohkem ei olegi õigupoolest muresid. Ettevõtte puhul, nõukogu puhul on kõige tähtsam ülesanne valida juhataja; kui olen suutnud valida õige juhata, siis ongi asjad õiged.