Eesti sai alagrupis kaotused nii Venemaalt, Poolalt, Islandilt kui ka Valgevenelt, kohamängus tuli kaotus vastu võtta ka Armeenialt. Turniir lõpetati võiduga autsaideri Kosovo üle.

Sealjuures polnud Eesti kaotused suured - enamasti anti potentsiaalne võit käest mängulõppudega.

"Otsustavate hetkedel meil tõesti pole nii-öelda munadega mängijat," tõdes Visnapuu. "Meest, kes võtaks ette õigeid ja efektiivseid lahendusi. Pigem veeretati pall teistele. See on osalt ka seesama vana hea killer instinct’i puudumine."

Oma osa mängis ka eriliselt kehv visketabavus kolmepunktijoone tagant. "Maa-ala vastu pole võimalik edukalt mängida, kui sisse ei viska."

Visketabavuse kõrval tõi Visnapuu välja veel ka sundimata pallikaotused. "Lisaks otsin ma enda jaoks selgust vahetuste rotatsiooni kohta. Sai proovitud erinevaid variante, igatpidi. Mul endal sellele veel vastust ei ole, aga ma töötan selle kallal.

Enamjaolt tõi vahetuste rotatsioon mängu soovimatuid rütmimuutusi. Ideaal, mida ilmselt iial ei saavutata, on püsida 40 minutit ühel nivool. Edukat retsepti ma ei leidnud ning vahetused tõid mõõna enamikes kohtumistes. Siit jõuamegi jälle selleni, et täiskoosseisuga saime teha vaid kaks kontrollmängu, paar mängu jäi puudu."