Kaheksakümnendate keskpaigas Nõukogude liidu noortekoondisesse kuulunud Jõgi võitis 1984. aastal ka Euroopa meistritiitli ning nimetati suurmeistriks. Hoolimata andekusest oli Jõgil karjääri jooksul kõvasti probleeme ka alkoholiga.

"Järgisin Salumetsale omast põhimõtet: kui teha, siis täiega! Olgu jutuks korvpall või joomine..." rääkis Jõgi 2008. aastal Õhtulehele antud intervjuus.

Suhteliselt hilja korvpalliga alustanud Jõgi realiseerimata potentsiaali on märkinud paljud. Kunagine tiimikaaslane Tiit Teniste on basket.ee-le öelnud nii: "Alguses oli Peep ikka jube koba, aga muidugi täielik looduslaps. Õnneks sattus treeneriks [Harri] Russak ning aastaga voolis ta Peebust korvpalluri. Too omandas lennult kõik tõed, õigupoolest nullist. Kiirus oli siis juba olemas, käsi ka. Võib vaid mõelda, mis saanuks siis, kui poiss oleks korvpalli juurde varem tulnud.

Peep arenes mehesammul. Ta on tagasihoidlik, kuid selge on see, et ta võinuks jõuda kaugele (ta ise eitab seda). Mina oma silmaga pole andekamat korvpallurit Eestis näinud, noort Mürkat ma ei mäleta. Jõgi luges mängu, tal oli väga hea käsi, paljutki veel. Tema õige koht olnuks vähemalt Euroopas. Või NBAs.”

2007. aastal ajakirjale Basket antud intervjuus tõdes Jõgi ise, et osaliselt sai talle saatuslikuks isepäisus. “Kui mõnel pool on arvatud, et olin väga mõjutatav, siis ennemini olin ikka väga kange, tegin oma tahtmist. Teisi pole kunagi eriti kuulanud. Mis puutub korvpalli, siis ühel hetkel sai mul lihtsalt villand. Vaatan asjale tagantjärele pigem selle pilguga, et see oli väga tore aeg minu elus. Leidsin sõpru ja palju tuttavaid.”

Peep Jõgi suri 52-aastasena.