Peagi 60. juubelit tähistav Andres Sõber: võtame need kaks superklubi eest ära ja oleme Tarvaga viimasel kuuel aastal sisuliselt neli korda kullale tulnud!

 (13)
Peagi 60. juubelit tähistav Andres Sõber: võtame need kaks superklubi eest ära ja oleme Tarvaga viimasel kuuel aastal sisuliselt neli korda kullale tulnud!
Foto: Ajakiri Basketball/Joosep Martinson

Pärast ajakirja „venitanud“ Rocki ponnistusi Triobet BBLi finaalis ja naiste ühisliiga kodust Final Sixi jõudis vahepeal ajakiri Basketball trükikojast läbi käia ja vormuda paberväljaandeks. Tänasest saadaval siin ja seal, kohusetundlikematel muidugi postkastis.

Ajakirja seekordne vaieldamatu magnet ning käilakuju on Joosep Martinsoni ja Indrek Raudkivi portreteeritud aprillikuu juubilar Andres Sõber (25. aprill kukub 60). Kaanelugu temaga on sisult portree, kuid vormilt intervjuu, oma lisadega. Toome välja mõned loo katked.

Milline on sinu enda eredaim mängumoment, mis kurgualust kõditab, kui sellele tagasi mõtled?
„Mul on kaks asja sügavalt meelde jäänud. Üks oli see, kui oli Eesti korvpalli juubel. Mängisime Tbilisi Dünamoga, seal olid sellised vennad nagu Derjugin ja Korkia; ei, Korkia vist oli juba lõpetanud, aga üle 4000 inimese. Viskasin paar otsustavat palli mööda, tuli lisaaeg ja saime tappa. Selline mälestus.
Teine asi, mis kohe meenub, on Balti karikas – Eesti, Läti, Rootsi ja Soome. Võitsime selle karika ära ja olin Rootsi vastu parim mängija. Sain auhinnaks musta sviitri, sõitsin Kohilasse ja kinkisin vanaemale.
Ja siis tuleb mul veel üks asi meelde. Olime Novosibirskis üleminekumängudel (NSVLi meistrivõistluste üleminekumängudel kõrgliiga viimaste ja esiliiga esimeste vahel – toim), kus selgus, kas Kalev kukub esiliigasse või mitte.
Kadunud August Sokk oli treener, tal polnud kedagi väljakule panna ja ütles siis, et Jorr, mine. Läksin ja panin kaks või kolm tolleaegset kolmepunktiviset ära, võitsime ja jäime kõrgliigasse püsima. Üsna erinevad lood.“
/-/
Kas sul eeskujusid on olnud?
„Jah, oli ikka. „Vanad mehed“ nagu Tomson, Tammiste. Aasta oli 1970, kui Eesti mängis USAga, olin 14aastane kutt ja istusin seal Kalevi hallis korvi taga.
Mul on selgelt meeles, kuidas pooleks pall hüpati ära ja Salumets pani kohe kahe käega pealt! Need nagu olidki noorest peast rohkem sellised eeskujud, Tammiste ja Salumets. Ja Lipso. Tema ikka oli korvpallis, eriti Eesti korvpallis, erakordne talent. Ma paneks ta rahulikult Sabonisega ühte patta, tead.
Aga hiljem treenerina seesama Gunnar Simson, Olavi Ratas, Heino Krevald. Nad olid sõbralikud ja hea suhtumisega.“
/-/
Mida on korvpall sulle andnud?
„Korvpall ongi kõik mu tutvused ja olemised mulle andnud, sealt ma seda energiat ammutan. Võib ehk öelda, et ma pole ise nagu korvpalli suhtes päris aus olnud. Et ma pole kõiki neid nüansse nii põhjalikult läbi uurinud, nagu võiks.
Korvpall on andnud mulle sisuliselt kõik. Ja neid kaotusi, mida mängudes ette tuleb, ega neid nüüd takkajärele kahetseda pole ka mingit mõtet. Võtame need kaks superklubi (Rocki ja Kalev/Cramo) eest ära ja oleme Tarvaga viimasel kuuel aastal sisuliselt neli korda kullale tulnud! Neid asju, mis mind õnnelikuks teevad, on palju rohkem kui neid, mis ei tee. Võtame või eilse (23.03 Tarvas vs Valga – toim) Janari Jõesaare kakskümmend viis silma, tead, ma olen nii õnnelik selle üle!“

F4