Võitjaks tuli ebapatriootlikum rytas, kelle ridades mängisid olulist rolli koguni kuus leegionäri. Võtame Venemaa, kust pärinevad selle aasta ULEB Euroliiga ja ULEB Cupi ja FIBA Challenge Cupi võitnud klubid. Finaalis mängivad kaks Moskva klubi CSKA ja Himki ning oh üllatust — kahe klubi peale jookseb väljakule ei vähem ega rohkem kui 12 leegionäri. Terve meeskonna jagu. Sarnaseid näiteid võib tuua veel ja veel.
Pulleritsul on kahjuks tõsiselt segamini läinud mõisted “klubi” ja “rahvuskoondis”. Kuniks allakirjutanu töötab korvpalliliidus, ei kaalu me sekundiksi, kas minna teed, mida on läinud enamus Euroopa riike. Küsite, millist?
Enamus meie rivaale on nimelt koondise tugevdamiseks hakanud kodustama neidsamu “neegreid”. Näiteid pole kaugelt vaja otsida: Venemaa, Soome, Rootsi, Poola, Tšehhi, Läti koondisesse kuulub praegu või on viimase paari aasta jooksul kuulunud vähemalt üks “neeger” või valge jänki.
Puhtale omale jõule toetuvad seni lähikondlastest vaid Leedu ja Eesti koondised! Selle “puuduse” kiuste oleme seni igas EM-valiktsüklis endast suurematele korralikku vastupanu osutanud ja finaalturniirile pääs ei ole sugugi utoopilisem teiste pallimängualadega võrreldes.
Tuleme tagasi klubikorvpalli juurde. On täiesti normaalne nähtus, et klubi koosneb ka vähemalt paarist kolmest leegionärist. Tulenegu see suurema (välise) efekti saavutamise soovist või lihtsalt vajadusest meeskonda kiire tagamängija või võimsa tsentri võrra tugevdada. Jutt, et keegi omadest jääb seetõttu mängukogemuseta, on ilmselge häma. Teadupärast mängitatakse tavaliselt mängu jooksul 8-10 mängijat, mis tähendab käesoleva näite puhul, et igas mängus jagub aega enda tõestamiseks tervelt 5-7 eestlasele. See, kas oma poiss mahub algviisikusse ja kui kauaks treener teda platsile usaldab, on kinni ainult sellesama korvpalluri tahtmises ja hetkevormis.
Kuigi eelistaks antud hetkel jätta puutumata teema — jalgpall, siis ometi tuleb paar näidet tuua sealtki. Võtame vaatluse alla koduliiga meistri FC TVMK. Klubi koosseisus on 21 mängijat (TVMK kodulehekülje andmed), kellest 13 on märkinud rahvuseks venelane. Leedulasi on kolm, lisaks üks lätlane ja üks valgevenelane. Eestlasi on “tervelt” kolm ! Selline on siis meie “rahvusspordi” seis. Ei hakka siinkohal kaastundest mainima, missugune on jalgpalli kohalike meistrivõistluste keskmine publikuarv. Veel näiteid - seekord Euroopa tippliigadest. .
Inglismaa parimad klubid koosnevad peaasjalikult (et mitte öelda — pea eranditult!) leegionäridest. On’s Inglismaa jalgpall hukas? Vastupidi. Inglismaa rahvuskoondist peetakse kohe-kohe algaval jalgpalli maailmameistrivõistlustel suursoosikuks.
Korvpalli alaliidu juhid on viimaste aastate jooksul näinud palju vaeva, loomaks tingimusi korvpalli arenguks. Ometi ei saa korvpalliliit kõike klubide eest ära teha. Me ei saa kehtestada leegionäride kasutamise keeldu. Esiteks oleks see mõttetu — kümned tuhanded saale ummistavad korvpallisõbrad peavad nägema kodustel meistrivõistlustel võimalikult kvaliteetset vaatemängu. Teiseks, ei ole korvpalliliidu asi käsutada klubide sponsoreid ja treenereid meeskondade komplekteerimisel. Siiski, kuni riiklikud struktuurid ei väärtusta noortest huvilistest tippsportlaste kasvatamist, vaid noorte harrastussporti, on tulevik meie võistkondlikel aladel tume. Võrumaa metsadest võib küll poolkogemata kasvada üksik suusatipp või maailmatasemel pikamaajooksja, kuid kas nelja aasta tagant peetavad olümpiamängud rahuldavad Eestlaste spordinälga täielikult? Meie kuldse olümpiaala — suusatamise koduste meistrivõistluste pealtvaatajate arvu võib kahjuks vabalt võrrelda kabe, jalgrattasprindi või purjetamise omaga. Mida pole, seda pole.
Kristo Raudam
Eesti Korvpalliliit
