Millise tondiga võitleb välismängijate piirangu idee?

Kuulates pühapäeval korvpalliliidu presidendiks kandideeriva Jaak Salumetsa juttu valdasid mind kahetised tunded. Igati nõustun selle osaga, mis puudutab treeneri elukutse väärtustamist, teaduspõhist noortetööd, paremat koostööd korvpalliringkondades ja huvi tundmist maailmas toimuva vastu. Samuti on õige see, et korvpalliliit on loodud korvpallirahvast abistama ning tõetera on sees ka sellel, et tuleks ära unustada, et oleme korvpallis „kõvad vennad“. Usun sarnaselt Salumetsale, et noortele mängijatele tuleb kasuks, kui ennast Eestist väljas proovile pannakse.

Küll aga tekitas minus hämmingut idee seada kohalikus liigas sisse välismängijate piirang. Intervjuust jäi segaseks nii selle piirangu eesmärk kui mõte, millist aktuaalset probleemi sellega lahendama hakatakse. Samas intervjuus välja toodud probleeme selline piirang kuidagi ju ei lahendaks, pigem võiks mõne puhul neist selle mõju olla hoopis vastupidine. Lisaks oleme ju olukorras, kus reaalselt on üle kolme välismängija täna ainult kahel klubil — BC Kalev/Cramol, kes osaleb VTB sarjas ning BC Valga-Valka/Maks&Mooritsal, kes osaleb nii Eesti kui Läti meistrivõistlustel. Samuti ma ei tea, et täna oleks olukord, kus rida noori ja üliandekaid pallureid meistriliigas seetõttu mängida ei saa, et välismängijad on ees. Jah, selle üle võib lõputult vaielda, kas noorel mehel on mõistlik mängida Eesti mõistes tippklubis ja saada rahvusvahelises sarjas keskmiselt 10 minutit ja kohalikus liigas keskmiselt 20 minutit mänguaega või on tal hoopis mõistlikum minna veidi nõrgemasse klubisse, kus saab alati 30 minutit mänguaega. Aga ilmselt sellele küsimusele ei olegi universaalset vastust ja igaüks peab ise otsustama, mis on talle karjääri ja arengu mõttes parim.

Küll ma näen välismängijate piirangu kehtestamisega mitut võimalikku probleemi:

1) Kohaliku liiga üldine tase kindlasti langeks. Juba täna, kus enamuses meeskondades on pigem vähem kui rohkem leegionäre, on paljudes klubides meeskonna koostamisega selgeid probleeme. Mitmed meeskonnad mängivad kas väga lühikese pingiga või selgete puudujääkidega teatud positsioonidel. Samuti ei usu ma seda, et kohaliku korvpalli arengule mõjub paremini see, kui korraliku keskmise tasemega välismängija asemel mängib ca 20 minutit mängust 30+ aastane eestlane, kelle tegelik tase vastab pigem esiliigale. Kõik see langetab liiga üldist taset. Kui soovime säilitada üheksa meeskonnaga meistriliigat, siis see eeldaks vähemalt 70-80 meistriliiga tasemele vastava eestlasest mängija olemasolu. Täna on selliseid mängijaid ehk veidi üle 50, maksimaalselt 60. Minu jaoks kõlab ebausutavalt lootus, et välismängijate piirangu seadmisega kohe paarkümmend hea tasemega eestlast „põõsast välja hüppab“. Nõrgema üldise tasemega liiga aga tähendab ka seda, et meie enda mängijad saavad nii nõrgemal tasemel mänge kui ka treeninguid ning seeläbi nende areng peatub. Keeruline on sellise taseme- ja kiirusega mängudelt tulles läbi lüüa rahvusvahelisel tasandil (sh koondisemängudes).

Minu jaoks kõlab ebausutavalt lootus, et välismängijate piirangu seadmisega kohe paarkümmend hea tasemega eestlast „põõsast välja hüppab“.

2) Rahvusvaheline kogemus on näidanud, et taoliste piirangute seadmisega kohalike mängijate hinnad tõusevad. Mis on ka loogiline — kui 70-80 koha täitmiseks on reaalselt 50-60 mängijat, neist heal tasemel korvpallureid ca 20-30, siis konkurents mängijate värbamiseks saab klubide vahel olema päris tuline ning üks argument häid mängijaid enda juurde meelitada on kahtlemata suurem palk. Reaalsest turuhinnast kõrgem palk aga motiveerib noori mängijaid veelgi vähem ennast väljaspool proovile panemast, selle soovi puudumist heitis Salumets meie mängijatele ette ka ise. Ehk tekib nn „mugavustsoon“, kus arusaadaval põhjusel on kodus palju parem olla. Salumetsa enda sõnade kohaselt: „Võib-olla lõime liiga ehitamisega väga head sisetingimused, kus noored mehed ei taha end väljas proovile panna. Olgugi, et ütlevad: ma lähen ennast järgmisel aastal proovile panema. Aga tegelikult ei lähe kuhugi — siin on liiga hea olla. Sa ei pea võitlema enda eest. Siin ei öelda sulle kohe lepingut üles. Välismaal pead iga minut koha pärast võitlema.”

3) Üks meie korvpalli igipõliseid probleeme on kindlasti pikkade mängijate puudus. See on tihti toonud kaasa selle, et kohalikus liigas ei saa mängijad mängida sellel positsioonil, kus nende füüsilisi parameetreid arvestades oleks võimalik läbi lüüa ka rahvusvahelises korvpallis. Ei ole harv juhus, kus meeskonnas on keskmängija napilt kaks meetrit pikk, suure ääre positsioonil mängib 195cm pikkune mängija, väike äär on ca 190cm ja viskava tagamängija kohal mängivad napilt üle 180cm pikkused mehed. Iseenesest ju kõik minuga võrreldes pikad, sihvakad ja sportlikud mehed, aga rahvusvahelisel tasemel sellise pikkusega sellisele positsioonile mängijaid ei vajata ja niiöelda valel positsioonil mängides ei arenda mängija oma potentsiaali välja. Lisaks veel see, et ollakse oma positsioonil harjunud mängima oluliselt väiksemate mängijate vastu, kui rahvusvahelisele tasemele sisenedes. Üks võõrmängijate kasutamise sisulistest põhjustest on ka see, et oleks võimalik meeskonda komplekteerida selliselt, et kõik positsioonid saaks sobiva mängijaga täidetud.

Ka Tartu meeskonna puhul oli selgelt näha, et eurosarjas osalemiseks jäi kolmest välismängijast väheks.

4) Langeb kindlasti ka meie klubide läbilöögivõime rahvusvahelisel tasemel. Seda on Salumets isegi tunnistanud, et VTB liiga tasemel on rohkemate välismängijate olemasolu vajalik. Kui aga Kalev/Cramole kehtiks välismängijate piirang kohalikus liigas, siis see tõenäoliselt tähendaks seda, et meeskond peab oma pingile juurde võtma 2-3 piisaval tasemel eestlast ainult kohaliku liiga jaoks, st rahvusvahelisi mänge nad ei mängiks ja teiste klubide mängijatevalik kahaneks veelgi. Ka Tartu meeskonna puhul oli selgelt näha, et eurosarjas osalemiseks jäi kolmest välismängijast väheks. Nõrgimas eurosarjas saadi alagrupis neli kaotust, mõnele mängule oli meeskond sunnitud kaasama ka koolipoisse, kelle tase on ka KML-i jaoks veel liiga madal ning novembriks ongi sisuliselt Tartu rahvusvaheline hooaeg läbi. Samas 1-2 lisamängija palkamine õigel ajal oleks võinud meeskonna alagrupist edasi aidata. Ka Balti liiga tasemel on selgelt probleeme — ainsana on seal kenasti edenenud Rapla meeskond, kuid on päris selge, et nii lühikese pingiga (nimekirjas 10 meest) mängimine ja treenimine lõhub meeskonda päris korralikult. Koormus on suur ja iga vigastus on sisuliselt katastroof, mehed mängivad valedel positsioonidel (sellele on ka Gert Kullamäe tähelepanu juhtinud) ning korralikult trenni teha ei saa. Sellel olukorral on kindlasti oma mõju ka meeskonna sisekliimale ja vormilangusele. Vähemalt ühte korvialust mängijat on Raplal hädasti juurde vaja ja sobivat eestlast pole lihtsalt kusagilt võtta. Teised meie Balti liigas osalevad klubid (TTÜ, Tarvas ja Pärnu) said oma Läti-Leedu kolleegide vastu kamba peale esimese võidu alles kümnendal katsel, mis on ka päris hea indikaator kohaliku liiga taseme näitamiseks.

5) Taolise piirangu puhul võib juhtuda, et mõni klubi loobub liigas mängimisest. Näiteks Kalev/Cramo võib eelistada mängimist ainult VTB liigas ja mõnes eurosarjas ning ehk Balti liiga play-offis. Sellega saaks meeskond kindlasti piisava arvu mänge hooajal ja ausalt öeldes, ei ole neil põhjust korvpalliliidule ka tänulik olla seoses nende tegevusega Kalev/Cramo osalemissoovi puhul ULEBi sarjas (korvpalliliit pöördus ise FIBA poole uurimaks, millised sanktsioonid liigas osalemisega võivad kaasneda. Ei pea olema just Igor Mang, et ennustada, milline vastus taolisele järelepärimisele tuleb. Samas ei ole üllatuslik ka see, et osalevatele riikidele mingeid sanktsioone tegelikult ei järgnenud — ja siin ei käi jutt mitte ainult Hispaaniast ja Saksamaast, vaid ka näiteks väikeriikidest Makedooniast ja Montenegrost). Ka mul on kahtlusi, kas selles olukorras korvpalliliit just klubi abilisena tegutses, pigem tehti oma aktiivsusega karuteene. Lisaks võib taolises olukorras näiteks kaksiklinna Valga-Valka meeskond otsustada osaleda ainult Läti liigas ning Eesti liiga vahetada välja Balti liiga vastu — nende kaksiklinna meeskonna kontseptsioon juba eeldab seda, et meeskonnas oleks lätlasi ja eestlasi enam-vähem võrdselt.

Ka mul on kahtlusi, kas selles olukorras korvpalliliit just klubi abilisena tegutses, pigem tehti oma aktiivsusega karuteene.

6) Taoline süsteem tähendaks ilmselt ka seda, et kõik vähegi tasemel noorkorvpallurid saaksid automaatselt meistriliigasse mängima. Esmapilgul võib tunduda ju positiivne, aga ka siin on oma selge oht olemas. Noorele mehele peaks KML-i meeskonda pääsemine olema ikkagi väljakutse, eesmärk mille nimel pingutada ja vaeva näha. Kui see koht on aga automaatselt tagatud ja alles siis hakatakse vaatama, kas mehel on piisavalt võimeid ja tahtmist, et läbi lüüa, siis sellel ei pruugi olla kõige positiivsemad tagajärjed.

Kokkuvõttes on minu kui lihtsa korvpallihuvilise soovitus alaliidule ikkagi tõsiselt enne piirangute kehtestamist järele mõelda. Iga taolise piiranguga võivad kaasneda mitmed negatiivsed kõrvalmõjud ja ohud. Kas tõesti täna on see probleem, mida soovitakse lahendada nii suur ja aktuaalne, et kõigi nende võimalike halbade mõjudega riskida?