Väga palju on noormehel Kataloonias nüüd enda teha. Eesti publik võib teda (loodetavasti) näha suvistes universiaadikoondise kontrollmängudes. Universiaad toimub alates 19. augustist Taivanil.
Hermet treenib iga päev koos kahe võistkonnaga: Lleida Actel Forçaga, millega mängitakse LEB Oros, Hispaania tugevuselt teises liigas, ja CB Pardinyese võistkonnas, mis mängib EBA liigas (viimases võistkonnas saab Hermet enamasti oma põhikoormuse).

Kuna mõlemad Kregori vanemad on Eesti mõistes tipptasemel sporti teinud – ema mängis korvpalli ja isa võrkpalli –, siis polnud üldse küsimust, kas poeg hakkab kusagil trennis käima või mitte. „Ühel hetkel hakati esimeses klassis kooli eri trennikutseid tooma ja esialgu mõtlesin jalgpalli peale, sest tundus, et kõik tahavad tol hetkel jalgpallitrenni minna,“ meenutas Hermet.

„Lõpuks ma ei suutnudki paljude võimaluste vahel valida. Panin kõik need kutsed oma toas laua peale ritta, segasin ära ja võtsin pimesi loosi. Seal olid eri spordialad: korvpall, jalgpall, võrkpall, karate. Loosiga tulid välja korvpall ja Alar Varraku rühm Audenteses. Nii ma sinna sattusin ja ma pole pidanud seda otsust kahetsema.“

Hermet sattus Eesti mõistes üsnagi ainulaaadsesse treeningurühma, kust on Varraku ja Meelis Songe käe alt sirgunud arvukalt noortekoondislasi, ning võib loota, et sellest rühmast saab kunagi päris mitme mängija kujul täiendust ka meie rahvusmeeskond. Koos meie loo peakangelasega pallisid selles Audentese rühmas veel Maik-Kalev Kotsar, Taavi Jurkatamm, Robert Valge, Kerr Kriisa, Kristian Kullamäe, Ron Arnar Pehka ja Matthias Tass.

Haaras Hispaania võimalusest kiirelt kinni

Pärast kooli lõpetamist Audenteses võtsid Hermetiga ühendust Eesti agentuuri Kokkuta Management esindajad Marten Lombiots ja Madis Kokkuta. Hermet meenutas: „Hästi sümpaatsed kutid, kes uurisid, millised on mu plaanid. Vaikselt hakkasid nemad ka uurima ja tekkis paar poolikut varianti välismaalt. Aga mõtlesin, et mängin U20 EMi ära ja siis vaatame edasi. Augusti alguses oli aga hetk, kus oli juba plaan minna TTÜsse õppima ja tegin juba ka nende meeskonnaga trenni.“

Pooljuhuslikult sattus Hermet aga Lleida Força huviorbiiti ja kuna meeskonna praegune treener oli eelnevalt Baskonia klubi värbaja, küsiti ühel hetkel ka Baskoniasse siirdunud Eesti noortekoondislase Sander Raieste arvamust. „Raieste muidugi kiitis mind, siis hakati agentidega rohkem rääkima ja lõpuks tehtigi pakkumine. Viimasel augusti nädalal sain reedel pakkumisest teada ja juba järgmisel kolmapäeval lendasin kohale. Kogu protsess tuli järsku ja käis päris kiiresti.“
/-/
Kui esmaspäeval ja neljapäeval peab noormees tegema kaasa ka Pardinyese võistkonna trennid, siis ülejäänud nädalapäevadel osaleb ta Actel Força treeningutel. Hermet, kes elab linnaäärses korteris, mis asub umbes 10-minutilise jalutuskäigu kaugusel saalist, koos ühe ameeriklase ja brasiillasega, kirjeldab meile nüüd üht oma tavapärast nädalat Hispaanias.

Siin toome teieni aga ühe päeva sellest nädalast.

Teisipäev, 21.02

11.30 ‒ ärkan. Magada mulle meeldib. Hommikusöögiks on võileivad ja jogurt. Seejärel on mõned tunnid vaba aega enne trenni, treening algab täna kell 15.45 videoga.

13.30 ‒ söön eilsest pasta’t, et enne trenni energiat saada. Pärast einet lähen tagasi voodisse ja vaatan uudiseid, et saada aimu, mis maailmas toimub.

15.00 ‒ hakkan saali poole liikuma.

15.15 ‒ olen kohal. Trenni alguseni on aega pool tundi. Teen mõned harjutused rullimisega, et lihased trenniks valmis seada, jõuan ka pisut visata.

15.45 ‒ kolmas treener hõikab juba kõigile pähe kulunud hispaania aktsendiga: „Video!“ Tänasest alates hakkame juba keskenduma reedesele vastasele, st vaatame videot vastastest.

Kuskil 15 minutit vaatame, treener seletab meile nende üldist rünnakujoonist ja võtame läbi mõned vastaste paremad mängijad. Pärast video vaatamist suundume saali. Kui soojendus tehtud, alustame kaks kahe vastu üleväljamänguga. Seejärel veel mõned harjutused, liigume edasi neli nelja vastu ja viis viie vastu. Vaatame üle mõned vastaste rünnakuliikumised ja selle, kuidas meie nende vastu mängime, kuid tänase trenni rõhk on ikkagi rohkem meie enda rünnaku lihvimisel.

Trenni lõpus peavad kõik viskama kaks vabaviset ja kuna kogu meeskonna peale läheb mööda kuus viset, tähendab see kuut otsa spurti. Seejärel suundume tagasi videoruumi, kus vaatame nüüd klippe sellest, kuidas vastased kaitses mängivad.

18.00 ‒ ametlik osa saab läbi. Ühel meeskonnakaaslastest on sünnipäev ja meeskonnas on traditsioon, et sünnipäevalaps peab ostma mingid snäkid/suupisted lähedal asuvast restoranist ning kaks nooremat saadetakse neile järele. Seega pean ka välitossud tõmbama jalga ja söögi järele jooksma. Mina väga kaua nautida ei saa.

18.30 ‒ suundun juuksurisse. 45 minuti möödudes tunnen end taas inimesena. Teel koju hüppan läbi toidupoest. Ei mõista hästi, kuidas inimesed suudavad ainult saia süües elada, tunnen mustast leivast väga puudust.

20.00 ‒ jõuan koju. Tänase õhtusöögi otsustan teha kergema ja valmistan endale salatit tuunikalaga. See on väga hea vaheldus siin kogu aeg söödavale pasta’le. Vaatan üle koduste korvpallimängude tulemused. Pärast seda vaatame koos korterikaaslastega ära järjekordse filmi.

23.30 ‒ lähen magama.

Artikli märtsi ajakirja jaoks tegid Siim Semiskar (põhilugu) ja Markko Lehtme (Kregori nädala päevik). Fotod Siim Semiskarilt ja Lleida klubilt.