Korvpalliliidu, olümpiakomitee ja kultuuriministeeriumi järelhüüe Heino Kruusile


Korvpalliliidu, olümpiakomitee ja kultuuriministeeriumi järelhüüe Heino Kruusile
Foto: Vallo Kruuser, Eesti Ekspress

Eile lahkus meie seast 85 aastasena olümpiahõbe ja kahekordne korvpalli Euroopa meister Heino Kruus. Delfi avaldab siinkohal Eesti Korvpalliliidu, Eesti Olümpiakomitee ja Eesti Kultuuriministeeriumi järelhüüde teenekale korvpallurile.

Kräsut enam pole. Selle nime all tundsid teda aastakümneid nii lähedased kui tuhanded korvpallisõbrad, eks ikka lokkis pea tõttu. Kräsu oli Kusti kooli (Gustav Adolfi Gümnaasium) kasvandik. Just selle kooli võimlas viskas ta oma esimese korvi. Poisid tulid mängima puuhalud kaenlas, et pesemiseks saaks sooja vett, sest oli ju sõjaaeg.

Esimese mängu pidas Kräsu 1942. aastal Tallinna koolinoorte meistrivõistlustel, aasta hiljem alustas teadlikku treenimist olümpiamehe Bernhard Nooni käe all. Suviti tegi isatalus rasket maatööd, sellest oli sportlasena hiljem suur kasu. Kui augustis 1944 kuulutati välja üldmobilisatsioon, tuli 17-aastasel Heino Kruusil tõmmata selga Saksa munder.

Olles esimesel võimalusel sellest mundrist lahti saanud, alustas taas korvpallimänguga, nüüd koos Joann Lõssoviga. Kaheksa linna noorteturniiril Voronežis 1945 oli Kruus üks rekordimeestest, kes võitsid kohaliku esinduse 138:0! Mõistagi võideti kogu turniir ja nii algaski võitude rida – 8-linna turniirid Tallinna meeskonnaga 1946 ja Tartuga 1950. Kuus Eesti meistritiitlit nii Tallinna Kalevi kui ÜSK-i värvides.

Kui 1949. aastal liideti kodused jõud ja mindi Liidu meistrivõistlustele Harkovisse, tuli ÜSK-i särgis kauaoodatud tšempionitiitel, järgmisel aastal lisandus hõbe- ja ülejärgmisel pronksmedal. Kruus oli mõistagi põhikoosseisumees, kelle hiilgavat kaitset ja mängutarkust hindasid ka üleliidulised korvpallijuhid. Heino Kruus mängis viis aastat NSV Liidu koondises, teenides Helsingi olümpiamängudel hõbemedali, tulles kahel korral Euroopa meistriks (1951 ja 1953) ning 1951 üliõpilaste maailmameistriks.

Kräsul oli pikkust 186 cm, ometi anti talle alati katta kõige ohtlikum vastane. Nagu kadunu ise ütles hiljem: „Mängust tuleb mõnu tunda, eriti kaitsetööst, mis algab alati jalgadest. Tundsin tõelist naudingut mängust kui õnnestus kinni võtta näiteks Liidu koondise keskmängija grusiinlane Otar Korkia, kes oli minust mitukümmend kilo raskem ja 7 cm pikem.“

Üksteist aastat (1945-1956) kaitses Kruus rahvuskoondises Eesti spordiau. Treeningute kõrval lõpetas esmalt Kehakultuuri Tehnikumi, 1960 Leningradi Kehakultuuri Instituudi filiaali. See võimaldas kümmekond aastat olla „Kalevi“ treener, noortest täiskasvanuteni. Järgnes kehalise kasvatuse õpetaja töö Tallinna Ehitus-mehhaanika Tehnikumis ja suvekodu rajamine Karepale, millest tundis abikaasa Eviga suurt rõõmu.

2001 pälvis Eesti Punase Risti teenetemärgi. Ka hallipäisena käis ikka vaatamas koduseid tippmänge ja oskas tabavalt kommenteerida, mis oli hea või paha. Terav silm ja aus ning otsekohene väljaütlemine olid talle omased elu lõpuni.

2010 aastal valiti ta Korvpalli Kuulsuste Halli liikmeks ning sellega kaasneva meenetähe sai ta kätte käesoleval kevadel G4S Korvpalli Meistriliiga raames toimunud Kalev/Cramo ja Rakvere Tarva vahelise mängu ajal.

Heino Kruusi ärasaatmine toimub neljapäeval, 28.06 kell 13.00 Spordiseltsi Kalev peahoone saalis Pärnu mnt 41, Tallinn.

Eesti Korvpalliliit
Eesti Olümpiakomitee
Eesti Kultuuriministeerium

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare