Tunnistan, et minu jaoks jäi suur duell Tallinn - Tartu umbes sellesse aega, kui Kalevis mängisid veel Foxid, Linehanid ja Kangurid ning Tartus Müürsepad, Beardid ja Teinid. Viimastel aastatel on koduse meistriliiga finaal olnud õnneks pigem hooaja pikendus kui kulminatsioon. Õnneks seepärast, et Eesti klubikorvpallis on nüüd midagi enamat vaadata.

Koduse liiga n-ö suurte omavaheline finaal hakkas minu jaoks devalveeruma mõned aastad tagasi, kui Kalev muutus VTB Ühisliigas konkurentsivõimeliseks klubiks. Elevus, mida Kalevi võimekus Euroopa tugevamate klubide osalusel toimuvas liigas play-offi koha eest võidelda tekitas, on kuni tänaseni naelutanud mind pea igal nädalal idaliiga mänguks televiisori ette. Nagu paljud asjaosalisedki on öelnud, andis Ühisliiga Eesti klubile hindamatu väljundi, kus kogu hooaja vältel meeskonna ja mängijate arenguks hädavajalikke kõrgel tasemel mänge koguda.

Kalevit ei komplekteerita enam ammu Eesti liiga võitmiseks, vaid just Ühisliigas hakkamasaamiseks. Nii peaksin mina mõne kalevlase "suurima konkurendi" ridadesse siirdumisel silmas hoopis üleminekut Minski Tsmokisse, Astanasse või Permi Parmasse, kes on Ühisliigas meie otsesed konkurendid.

Mul on hea meel, et ka Alar Varrak ei mõtle hooaja sedavõrd varajases faasis konnatiigis võidutsemisele ning annab vähese mänguajaga Soo meeleldi just Tartule - meeskonnale, kes on ühtpidi küll, jah, kodune konkurent, kuid teisalt ka Kalevi peamine partner Eesti korvpalli arendamisel. Tartu on (Kalevi järel) oma professionaalsuse, mängude taseme ja samas kindla mänguaja tõttu Soole kahtlemata parim maandumispaik kohalikus liigas.