Silma kriipis nende mängude juures kõige valusamalt ülisuur vahe välismaalaste oskustes, mängutarkuses, otsustavuses. Kui Triumfi vastu tuli kolmik Fall, Uljanko, Škele (Varbanov ei mänginud) veel kuidagi toime, siis võrdlust UNICS´i ja Kalev/Cramo leegionäride vahel pole mõtet isegi aretada. Ühed veavad ja teevad, teised lihtsalt on. Esimesse kategooriasse kuuluvate meeste kättesaamine pole aga Cramole jõukohane, Domercanti palganumber on suurem kui Eesti meisterklubi aastane eelarve. Ja sellise kaliibriga mehi jagub Kaasani meeskonda mitmeid. Just välismaalaste arvelt (raha arvelt) saadakse pikki päid ja jalgu ning VTB sugustes sarjades kaasa lüües, ei kao see tendents ka tulevikus.

Toon siia pisut meelevaldse võrdluse nendest samadest mängudest, võttes arvesse vaid Venemaa ja Eesti mängijate punktilist panust. UNICS´iga jäime selles võrdluses plussi 39:27 (lõppseis 55:100) ja Triumfile kaotasime 31:36 (lõppseis 60:83). Pole väga häbeneda, ehkki see ei tähenda, et meie mängijate panusega võiks hirmsasti rahule jääda. Arenguruumi on kõvasti ning just sellised karmid õppetunnid suurtel meistritelt võiks veelgi rohkem pingutama sundida.

Aga veelkord välismaalastest. Kui minu teha oleks, saadaksin kaks leegionäri Kalev/Cramost kohe koju tagasi, eriti veel olukorras, kus üks tagamängija peaks lähipäevil lisanduma. Eesti liiga võitmise jaoks ei ole vaja viite välismaalast, ülejäänud liigades on rong juba läinud. Balti liiga viies koht tähendab veerandfinaalis kokkuminekut Kaunase Žalgirisega ja kahjuks on ette teada, millega see asi lõpeb.