Kokkuleppemängude seminar tegi probleemi näitlikult selgeks

Eesti Korvpalliliidu korraldatud seminar Erasmus+ projekti raames kokkuleppemängude kohta „True Basketball. Real Games“ oli konkreetne, vägagi hoiatavalt näitlik ning pakkus isegi peaesinejate vahelist kirglikku vaidlust. Usutavasti sai kõigi osalejate jaoks pilt palju selgemaks – kus on peamised ohud, kus on piirid.

Viru hotelli seminarisaali kogunes sadakond korvpallitegelast: ametnikke, klubijuhte, rida treenereid ning mis kõige rõõmustavam – suur hulk noormängijaid, eeskätt Audentese Spordigümnaasiumist, meie korvpalli suurimalt kasvulavalt. Publiku huvi ja kaasaelamine oli tajutav, teema polnud sugugi igav, pakkus rohkesti kaasamõtlemist ning esitati lisaküsimusi.

Seminari modereeris projekti Eesti-poolmne juht Kristiina Tukk EKList, kes esmalt andis sõna EKLi presidendile Jüri Ratasele, kes pidi tunnistama: „Täna ei julge enam kindlasti väita, et korvpall on puhas. Kahjuks on puudujääke seadusandluses, mistõttu petturid jäävad karistuseta ja see on koht, mis peaks meid vägagi murelikuks tegema. Õiguskaitseorganitel peaks siin olema rohkem hoobasid, et süüdlased saaks karistatud. Nii et kui veel hiljaaegu oli meie kõige suuremaks hirmuks ja vaenlaseks doping ja püüdluseks dopinguvabadus korvpallis, siis nüüd on teine käegakatsutav vaenlane juures.“

Projekti juhitakse Riiast ning selle juht Lasma Zandere (on ka naiste ühisliiga juht) tutvustas kaheaastase teavitusprojekti käiku üldisemalt ning ütles oma eessõnas: „Projekti on kaasatud, nagu enamus teab, viis riiki, see projekt kestab 2017. a detsembrini. Eesmärk on ohud teadvustada ning minimeerida kokkuleppemängud meie piirkonnas.“ Ta lisas, et projekti algusest tänaseni on täpsema jälgimise all olnud 890 mängu.

*****
Järgmiseks esinejaks oli Mihkel Uiboleht Eesti Jalgpalliliidust. Õige inimene ses mõttes, et (nagu ta ka ise hiljem ütles) 70 % spordikihlvedudest tehakse jalgpallis ja ka 70 % petustest viiakse läbi jalgpallis. Ka Eestis on enim kõlapinda leidnud kokkuleppemängud jalgpallis (nii meistriliiga kui madalamal tasemel) ning osa mängijaid on saanud ka eluaegse mängukeelu. Mis aga ei tähenda, et muudel aladel seda probleemi ei oleks. EJL on läbi aastate lihtsalt omandanud tugeva „tõrjeprogrammi“ ning probleemiga süvitsi tegelenud – ka klubide kaupa eraldi.

Uiboleht märkis kahetsusega, et tänasel päeval ei saa keegi keelata kihlveokontoritel lasta ennustada nii noorteliigade mänge kui kohtumisi amatööridele, mis jällegi annab spekulantidele-petturitele tuhandeid lisavõimalusi. See on ülimalt kahetsusväärne. Spordiennustuse aastakäive maailmas on ca 500 miljardit eurot, millest 70 % moodustab Aasia turg. Kuid samas, pettuste objektid, ehk kokkuleppemängud toimuvad ise valdavalt Lääne-Euroopas.

„Ühele Eesti jalgpallikoondise üsna vähetähtsale sõprusmängule tehti näiteks panuseid viis miljonit eurot... See ei saa tunduda kellelegi normaalne. Ka Eesti liiga mängud on ennustamiseks üleval 70-100 kontoris Euroopas, Aasias jm.“

Uiboleht tõi välja skeemi, mida on kokkuleppemänguks vaja: a.) ideeed ehk mängu (võistlust), mille taga on must raha-organiseeritud kuritegelik grupp; b.) kokkuleppe korraldajaid ehk vahendajaid (kelleks võib olla nt ka endine mängija, ala insider, ekstreener vms); c.) kedagi väljakul (sportlane, treener, kohtunik); d.) kihlveofirmasid, kelle teenuseid maksimaalselt ära kasutada.

Ta lisas, et näiteks kui valitakse nö „äraostetav“ subjekt, siis esmalt tehakse talle põhjalik tauastauuring, sh sotsiaalmeedias: kas tal on võlgu, kas tal on sõltuvusi, kas tema karjäär on langustrendis jne. Seejärel algab väga rafineeritud santažeerimine, mis võib paista algul kui pelk soov sõbruneda...

Samas tõi Uiboleht ka konkreetse näite, kus pettuse korraldajad valisid vahendajaks ühe Eesti koondise endise mängija, kellelt küsiti ühe koondise praeguse välismaal mängiva palluri kontakti. „Temaga loodeti jõuda kokkuleppele, et ta võtaks liigamängus punase kaardi ning pakuti talle selle eest 4000 eurot. Me saime käe vahele.“

Uiboleht lisas. „Leedus tehti küsitlus meistriliiga korvpallurite ja jalgpallurite seas ning vastused kokku lugedes ilmnes, et 21 %-le korvpalluritest oli tehtud mingisugune pakkumine pettuseks, jalgpallis 16 %-le.“

Uiboleht lõpetas sellega, millega mitmed esinejad: seadus ei anna erilist kaitset, süüdlasi ei karistata ning vastutus ja karistus jääb ohvri ehk mängija-kohtuniku-treeneri kanda. „Spordipettus ei ole seaduses eraldi kriminaliseeritud, erinevalt näiteks Poolast, kus kokkuleppemängu korraldamise eest võib saada kaheksa-aastase karistuse, on riike kus see määr on 2-6 aastat.“

*****
Seminari peaesineja, spordikihlvedude monitooringufirma FederBet peasekretär hispaanlane Francesco Baranca kõneles peamiselt selles kui laiahaardeline on pettuste võrgustik, kui palju võimalusi praegune kihlveofirmade mängude „sortiment“ ette annab ning millise kiusatuse see võib tekitada. Samas, paljuski oli tema sõnavõtt üles ehitatud hirmu tekitamisele - mis juhtub siis, kui sa sellega kaasa lähed...

Baranca tõi palju näiteid Lõuna-Euroopast, Albaaniast Portugalini. Ning rääkis vahistamistest, tuhandele liginevast kokkuleppemängude arvust hooaja peale Itaalias jne. Itaalia II liiga puhul nagu ka Portugali puhul oli näide eriti kurb, kuna kaasatud oli palju 16-21-aastasi mängijaid. Ning nende karistus võis olla paiguti eluaegne. Ta lisas ka hoiatava näite itaallasest klubi presidendi kohta, kes riigist riiki juhendas madalama liiga klubisid, peamise esmärgiga teenida kokkuleppemängudelt.
Et tulla sihtrühmale lähemale, manas Baranca ekraanile märtsis korvpalli Triobet BBLis peetud mängu Nevežis-Lietkabelis, kus ilmselgelt oli manipuleeritud panustega. Siin oli mänguvormiks händikäp-ennustus ehk panuse puhul saab eeldatavalt nõrgem meekond näiteks 13,5 punkti nö ette. St kui nad kaotavad 13 punktiga, siis on nad selle ennustusvormiga võitnud, kui 14 punktiga kaotavad, on ka händikäpiga kaotanud.

Nevežis-Lietkabelise mäng „näitas punast“ seetõtttu, et kolmandal veerandil pöördusid sündmused väljakul pea peale kuna samal ajal live-panustes toimus samasugune rahade liigutamine sarnaselt muutustele väljakul. See oli ette korraldatud, kokku lepitud.

Baranca sõnum oli: kui midagi on mäda, midagi on kahtlast, on seda väga lihtne näha ja ära tunda. Punane tuli lööb põlema kusagil iga päev ja iga tund. Tema arvud seinal näitasid, et eelmise nädala 180st uurimise all olnud mängust kaks olid riskitasemega maksimum. Pettust võib korraldada jalgpallist ja korvpallist pingpongi ja jääkeeglini.

Ka Baranca rõhutas, et kokkuleppemängude korraldajate, vahendajate taktika on väga nutikas, sihikindel ja hiiliv. Pea igal inimesel on samas aga mõni nõrkus, millele saab „mängida“.

Baranca lisas: „Paljud sportlased on mängurid, ühel või teisel moel (olgu või pokker, tavalised kaardimängud, mänguautomaadid, panused muudele aladele). Kui mängur on kaotanud palju raha, tekib psühholoogiliselt raske olukord. Siin tulevadki sageli mängu kokkuleppemängude vahendajad. Mängurit on pea alati võimalik mõjutada, manipuleerida. Põhimõte võiks sportlaste puhul olla – olla mitte mängur, siis ei teki ka riski saada osaliseks kokkuleppemängus.“