KEIO KUHI | Täna selgub, kas korvpallirahvas soovib muudatusi
Tänasel Eesti Korvpalliliidu üldkogul leiavad vastuse mitmed küsimused: korvpallirahvas annab arengukava „Korvpall 2030“ hääletusel omapoolse vastuse küsimusele, kas vajame muudatusi koostöös ja mõtteviisis või peaksime jääma seniste rutiinide juurde? Samuti selgub, kas korvpalliliitu nähakse vaid võistluste korraldajana või leitakse ühine viis ala ees seisvaid kitsaskohti ületada.
Kuu aja eest saatsime nii oma klubidele kui ka üldsusele korvpallielu tulevikupildi ja suured eesmärgid aastani 2030. Plaani koostamiseks külastasime kõiki noortetööga tegelevaid klubisid ja omavalitsusi. Küsisime konkreetseid mõtteid, võimalusi ja eesmärke. Kõik meie liikmed said kaasa rääkida ja täpsustavaid ettepanekuid teha ka viimaste nädalate jooksul. Usume, et alaliidu liikmete ja kaasatud ekspertide abiga on kõige kaalukamad valikukohad uues arengukavas kirjeldatud ning meil on olemas tugev ühine lähtekoht, et valitud prioriteetidega edasi minna.
Meedia ja laiem avalikkus on mõistagi kõige rohkem rääkinud meeste koondise eesmärgist jõuda aastal 2025 Euroopa meistrivõistlustel esikaheksasse, kuid strateegia kirjeldab ka rahvusnaiskonna, meistriliiga, treenerite ja klubide eesmärke, konkreetseid tegevusi ja vastutajaid.
Samuti on avalikkuses esitatud küsimusi, millele siinkohal hea meelega vastan. Esiteks, miks me järgisime arengukava koostamisel Soome, mitte Läti teed? Tegelikult hindasime väga paljude riikide mudeleid, püüdsime aru saada, mis toimib ja mis mitte ning missugused valemid töötavad Eesti kontekstis? Nii et lühidalt – võtsime aluseks mitmeid häid praktikaid, kuid tähtsaim on meeles pidada kohalikke olusid, materjali ja võimalusi. Kindlasti ei kirjutanud me strateegiat Soome pealt maha.
Teiseks küsimuseks on olnud Audentese teema – kas soov koondada parimad noored mängijad ühistele treeningutele tähendab, et me ei tähtsusta kohalikku korvpalli? Ei tähenda. Täna on oluline viia Audentese õppetöö fookus veelgi individuaalsemaks , mistõttu ka kooli valitavate noorte arv pigem väheneb. Seega, kui üle Eesti tuleb Audentese spordigümnaasiumi klassidesse kokku 18 noormeest, ei ole mõju väiksematele kohtadele väga suur. Samuti usun, et kui kodukoha poisist kasvab tippmängija, on sellest kasu nii klubile kui ka treenerile.
Samuti on uuritud, kuidas me kavatseme lahendada treenerite palgaprobleemi, kui selleks puudub riigipoolne tugi. Nõustun, et see ei ole lihtne ülesanne ja EKL üksi ei suuda siin lahendusteni jõuda. Ometi tunnetame, et jää on liikuma hakanud, riik panustab järjest enam ning meie kohustuseks on mitte loorberitele puhkama jääda, vaid selgitada veelgi jõulisemalt, kui kaaluka teemaga on tegemist. Meie võimuses on olukorda jätkuvalt selgitada, tuua arutellu valdkonna statistikast lähtuvaid argumente ning klubide ja koolide ootusi. Arvan, et suudame sel teemal ka spordivaldkonnas laiemalt koostööd teha, sest lõpliku murrangu saab tuua mõttemaailma muutus ja arusaam, et peame oma laste juhendajate tööd vääriliselt tasustama.
Korvpalliliidult on küsitud, miks on uus arengukava erilisem kui kõik eelmised. Eks peame veidi endale tuhka pähe raputama ja tõdema, et eelmised strateegiad olid suuresti valminud kontorilaua taga. Arengukava, millele täna klubide heakskiitu ootame, on “tulnud põllult”, nagu armastab öelda alaliidu president Jaak Salumets. Kõik klubid on oma sisendi andnud, see strateegia ei ole korvpalliliidu, vaid korvpallirahva oma. Ühtlasi tähendab see vastutust – strateegia täitmisel on roll meil kõigil – klubidel, kohalikel omavalitsustel, korvpalliliidul, lapsevanematel, fännidel ja kõigil teistel, kes korvpalli käekäigust hoolivad.
Kui Eesti Korvpalliliidu 67 liikmesklubi täna arengukava heaks kiidavad, ootab meid ees tihe, töine ja põnev aeg. Usun, et saame aastate pärast tõdeda, et ühine töö tõi tulemuse ning „Korvpall 2030“ ei olnud pelgalt üks paber paljude seas.
