Salumets seisis keset inimtühja Kalevi spordihalli, kuulis kõrvus kajamas poolehoidjate ergutuskisa ja palli põrgatust, tundis mängukaaslase patsutust õlale ja vastase küünarnukitorget roietes. Mälulint keris tema vaimusilma ette rusikas käe rõõmu näitamas ja morni näo pettumust väljendamas. Siis heitis Jaak pilgu kustunud tabloole. Treenerametile järgnenud elu algseis oli null : null.

„Ühest küljest oli halb, et ei saanud jätkata leiva teenimist elukutsega, mida teadsin ja milleks olin kutsutud. Aga eks ka selle õppetunni sain õigel ajal. Mind hoiatati: „Mees, lõpeta treeneriamet, sa tapad end ära.” Kuus aastat korvpallimeeskonna loomist kulutas mind võib-olla kolmekordselt.”

Riburada tehti Salumetsa tööraamatusse sissekanded: ESS-i
Tallinna teenindusdirektor, AS-i Sularahakeskus juhataja, AS-i
ESS Kinnisvarahooldus teenindusdirektor, AS-i Minu Vara
arendusdirektor, AS-i KV Partnerid juhatuse liige, AS-i Eesti Gaas liitumiste grupi juht.

„Elasin pärast korvpalli juurest lahkumist üheksa aastat kirevat elu. Ma pidin uusi asju tundma õppima, et olla vähegi teovõimeline. Sain aru, mis oli ettevõttes oluline, suutsin ülesanded ära teha, aga mitte sel tasemel, et saada tegijaks.”

Turvaettevõtte ESS omanik Urmas Sõõrumaa küsis Salumetsa tööle
kutsudes ka nende ühise hea tuttava Pranas Mickevičiuse seisukohta.

„Ütlesin: „Jaak saab iga tööga hakkama.” ESS-is pakuti talle ka teisi töid. Igalt poolt lahkus ta vastastikusel kokkuleppel. Ma pole kuulnud, et temast oleks halvasti räägitud. Ainult äritegemine ei sobi tema iseloomuga. Äris tuleb kasuks kavalus, vahel võib tekkida vajadus ka valetada, et saada paremat tulemust. Kuid Salumetsa põhimõtetega ei lähe see kokku,” sõnas Mickevičius.

„Arvan, et Urmas Sõõrumaa ootas minult rohkem. Mind ümbritses karmi juhi aura, ta lootis, et leidis kõva käega juhi. Urmas ise ei anna kunagi kellelegi kinga, ei sõima ega karista kedagi. Karistavad teised mehed. Ta arvas, et ka minust tuleb selline juht.”

Hiljem läks Salumets ise Sõõrumaalt tööd küsima. „Lugesin vastuse
juba tema silmadest ja küsisin: „Urmas, kas olen liiga aus ja hea inimene?” Ta vastas: „Jah, oled.” Jätkasin küsimist: „Kas see on hea või halb omadus?” Urmas vaikis.

Vaatamata sellele, kuidas meie teed lahku läksid, olen ma talle kõige eest tänulik. See oli mulle raske aeg. Mul polnud ju alguses pädevust. Olin nende jaoks tuntud kuju. ESS-i teenindusdirektorina suhtlesin paljude inimestega.
Leidsin kõigiga kontakti, polnud vahet, mis oli kellegi sotsiaalne seisund või ametikoht.