Indrek Visnapuu: Ventspilsi lõpurünnakuks valisin vale lahenduse
Kuidas hindate tagantjärgi veerandfinaalseeria teise mängu lõpurünnaku ehitust - kas kindlam poleks pall kätte mängida tagamehele, kes suudab palli erinevalt pikemast mehest edukalt põrgatada?
Lõpusekundite lahendusi ongi kahjuks tagantjärgi kõige parem hinnata. Õppisin veelkord, et viimaseks viieks sekundiks ei ole olemas mingeid reegleid – palju sõltub õnnest ja mängijate isiklikust meisterlikkusest. Seekord ei valinud ma kõige paremat lahendust.
On päris palju mänge olnud, kui näiteks Veidemanil vise läheb, ta murrab sisse ja tekitab olukordi. Järgmine hetk teete vahetuse, tuleb sisse näiteks Leppik ja mäng jääb toppama... Miks sellised vahetused? Kas mehed tõesti ei jõua mängida ja vajavad hädasti vahetust?
Meeskonnaliikmete vahetamine mängu jooksul on enamjaolt intuitiivne ning sõltub mängu rütmist, skoorist, meeskonna ja mängija individuaalsest vigade arvust, mängija edukusest, vastase koosseisust, mänguajast (palju jäänud, palju keegi juba mänginud) ja veel väga paljudest näitajatest.
Kuid lisaks neile on ju treeneri peas olemas laiem pilt mängust ja teadmine võistkonnast. Seega on alati vahetuste osas aspekte, mida ei ole pealtvaatajal võimalik hoomata, kuid mis treenerite peas on täiesti olemas ja põhjendatud. Teen oma otsused analüüsi ja tunnetuse koosmõjul. Lisaks mängivad rolli ka kogemused ja neid ei ole mul just ülearu palju.
Kuidas kommenteerite väidet, et veerandfinaalseerias Ventspilsi vastu Rocki mängijatest parima esituse teinud Rain Veideman istus liiga kaua pingil. Eriti riivas see silma kodumängus, kus rünnakul teravusi loonud ning ka kaugelt tabanud Veideman istus pingil pea terve teise veerandaja ning neljanda veerandaja otsustavad viis minutit. Teda vahetanud mehed tegutsesid samal ajal aga vägagi kahvatult (Leppik, Tsindzadse)
Vahetus sellel hetkel oli minu jaoks loogiline – lähtusin sellest, et eelkõige on vaja tugevdada kaitset ja lauavõitlust ning seetõttu hoidsin väljakul Leppikut ja vahetasin sisse Doronini, kes on nendes valdkondades tugevamad. Samal ajal oli ju Sokk vigadega väljas ja seetõttu Tsindsadze valik mängujuhina loogiline.
Kõik mängijad väljakul ei saagi olla otsustava viske tegijad.
Kas nõustute, et otsustav Ventspilsiga mäng läks tegelikult siis käest, kui Doronin eksis mõlemal vabaviskel +2 eduseisus?
Pigem vastaks nii, et minu meelest ei ole võimalik kindlaks teha ühte kindlat eksimust/sooritust, mille tagajärjel mäng käest läks. Nimetatud situatsioonis tuleb siiski nentida, et Doronini eksitud vabavisked olid valusal hetkel – ründasime praktiliselt 1 min järjest, me saime 3 korda võimaluse, kuid ei suutnud ühtegi punkti oma kontosse lisada ning sellele järgnes vastupidine olukord meie korvi all, kus Hunteri möödaläinud vabavisete järel said nemad lauavõitlusest palli ja järgnes Strelnieksi suht raske kolmene, mis ka tabas. See jada ja lisaks veel Andersoni viimane vise tegidki viimase 2 minuti balansiks: meie – 5 üritust 2 punkti vs nemad – 3 üritust 5 punkti.
Eelmisel hooajal Tarvast esindades pidi Veideman reeglina platsil viibima +35 minutit. Miks ta Rockis oluliselt vähem mängib ja otsustavatel hetkedel tihti pingil on?
Raini näol on tegu perspektiivika mängijaga, kes tegi eelmisel hooajal jõulise läbimurde ühel tasemel, sellel hooajal on ta suutnud teha võrreldava läbimurde uuel tasemel, ta suutis ennast mängida Rockis kiirelt kindlaks põhitegijaks.
Järgmise sammu (stabiilseks 35 min meheks sellel tasemel) tegemiseks peab toimuma järjepidev areng, milles me üritame teda igati aidata.
Aga tuleb siiski tõdeda, et ootus kohe igas mängus platsil 35 või rohkem minutit mängida, oleks minu meelest mängija jaoks liiga äkiline koormuse tõus.
Kui hooaja lõpul mänguminutid kokku liita, olen kindel, et arv tuleb suurem kui eelmisel hooajal. Me panustame süsteemselt Raini järjepidevasse arengusse.
Miks te teete tihti rumalaid vahetusi enne mängu lõppu? Kas need on kokkulepemängud?
Peatreenerina käib see küsimus mu eetika pihta. Minu ja meeskonna eesmärgiks on anda igas mängus endast 100% ja kasutada oma parimaid teadmisi võidu saavutamiseks.
Kuidas on võimalik, et professionaalsed korvpallurid viskavad ülitähtsates mängudes vabaviskeid alla 50% tabavusega?
Vabavisete treenimisele paneme järjepidevalt rõhku, seega ei saa küsimus olla treenituses. Pigem tundub, et küsimus on siiski psühholoogias.
Kuidas kommenteerite väidet, et sisuliselt pole sel aastal BBL-is Rocki ja Cramo tulemusel vahet, kuna alla BBLi Final Fouri jõudmise ei saa tulemust rahuldavaks pidada?
Selle väitega ei saa nõustuda. Pilti peaks suutma laiemalt vaadata. Rocki viimase 3 hooaja keskmine tulemus (oleme olnud kolmandad, viiendad ja viiendad) Balti liigas, on 4.33. See näitab stabiilsust, ilma milleta ma ei näe tulevikku silmas pidades tasemetõusu võimalust.
Ei tasu unustada, et me oleme selle stabiilsuse saavutanud aasta-aastalt vähenenud eelarvega, mis omakorda tähendab eelkõige vähemate/tasemelt kehvemate välismängijate kasutamist. Seega olulist rolli veavad meie oma Eesti mehed ja seda ajal, mil peetakse ”Eesti korvpalli matuseid”.
Kõiki nüansse silmas pidades oleme siiski suutnud teha vajalikke samme suurema eesmärgi suunas. Hetkel on siiski väga kahju, et tegelikult kaotasime endast tugevamale meeskonnale nii napilt.
Nägin peale mängu, et me tõeliselt uskusime oma võimalusse ja saadud kaotus tekitab mängijates pigem sportlikku viha see napi kaotuse emotsioon järgimine kord paremaks tulemuseks pöörata.
Mängijates on olemas suur soov tugevamaid võistkondi võita ja see on väga positiivne.
Kas Taltsi äraminek sinna Venemaa klubisse oli teie arvates õige otsus? Kuidas kommenteerite Taltsi täielikku läbikukkumist Venemaal?
Mina pooldan kõikide mängijate püüdlusi teha oma arengus samm edasi tugevamasse keskkonda. Keskkonnal on minu meelest alati arendav mõju.
Ma hinnangut sooritustele ei hakkaks andma, sest oman liiga vähe infot.
Meie võistkond muidugi kaotas Taltsi lahkumisega, kuid samas teistpidi vaadates said võimaluse teised mehed esile tõusta ja end tõestada. Seega medalil on alati kaks poolt.
Kuidas on see võimalik, et Kalev/Cramo vastu mängides on meestel alati hea hoog sees, samas teistes mängudes kaotate täiesti mõistusevastaselt Läti ja Leedu keskmikele?
Erinevate vastastega mängimist on raske võrrelda. Võistkonnana läheme igale mängule maksimaalset tulemust tegema. Ebaõnnestunud mänge tuleb ikka ette, selle vastu ei saa. Mida vähem neid ebaõnnestunud mänge on, seda stabiilsemaks saab meeskonda pidada.
Peatreenerina on minu üks eesmärke arendada meeskonda stabiilsuse suunas (stabiilsus=meisterlikkus) ja seda ma üritan ka teha. Sealt edasi on juba kergem sooritada järgmist arenguhüpet uuele tasemele.
Kas olete endiselt nõus augustikuus laialt levinud hinnanguga, et Rocki komplekteeritus on taaskord väga hea ja igale kohale on vääriline vahetus võtta?
Ei tahaks kellegi teise hinnanguid kommenteerima hakata.
Kui igale kohale väärilisest vahetusest rääkida siis tuleb vaadata konteksti, Eesti liiga jaoks ma arvan ongi meil enam-vähem võrdsed vahetused iga positsiooni tarbeks, kui võtta BBL-i play-offi tarbeks, siis kahjuks mitte.
Miks on nii, et välisklubidega kohtuvad Eesti võistkonnad hakkavad kätt väristama ja kaotavad enamuse mängudest, mille lõpptulemus otsustatakse viimastel sekunditel? Kas saab selle ajada nõrga psüühika, eestlasliku ajaloolise allaheitlikkuse või professionaalse küündimatuse kaela?
Kindlasti mängivad rolli nii psüühika, meisterlikkus, isikuomadused aga kindlasti ka kogemustepagas. Need ükski ei saa ükshaaval areneda, vaid nende paranemine käib käsikäes ja mõne komponendi puudumine võib ära nullida kõikide teiste olemasolu.
Meie oleme hetkel võtnud väga tugeva suuna stabiilsusele, et suudaksime ka tugevate ja väga tugevate vastastega mängida pidevalt hästi, ilma suuremate ärakukkumisteta. Sellel aastal on see meil tunduvalt paremini õnnestunud kui eelmisel hooajal.
Samal ajal kui Ventspils tugevdas enne play-offi nii oma tagaliini kui korvialust, jättis Rock kasutamata võimaluse Taltsist tekkinud tühimiku täitmiseks. Miks ei täiendatud meeskonda?
Taltsi lahkumine andis võimaluse mitmele teisele mängijatele meie võistkonnas – seega seadsime eesmärgiks Eesti mängijate arenemise. Eestist Taltsile asendajat ei olnud võimalik leida. Välismängija toomine on seotud alati riskidega ja garanteeritud kvaliteediga mängija palkamiseks puudub rahaline võimalus.
Kas tunnete vahel Rocki meeskonnas ka Tanel Teinist puudust?
Tanelil oli väga palju häid omadusi. Kuid sellest aastast on meil täiesti uute põhimõtete ja mitmeaastase strateegiaga komplekteeritud võistkond, mistõttu uues võistkonnas oleks talle olnud raske kohta leida.
Ma arvan, et Üllari tulekuga Tartu muutus siin nii mõndagi ja Tartu Ülikool/Rock on hetkel hoopis teistsugune kui varem - ennekõike klubiliselt. Hästi toimiv klubistruktuur on aga jällegi üks järjepidevuse ja tulevikus edu saavutamise alus.
Ma hindan Üllari tehtud tööd, praeguste tulemuste kohta aga ütlen, et oleme laiemat eesmärki silmas pidades teinud edusamme, muutunud tunduvalt stabiilsemaks ja see on loodetavasti järgmiste heade tulemuste saavutamise üks alustalasid.
Kas te olete Rockis oldud aja jooksul mõelnud kasvõi kordki peatreeneri kohalt tagasi astuda? Kui jah, siis kuna ja mis põhjusel?
Ma
teen oma tööd kirega, töö meeldib mulle ja pakub arenguvõimalusi ja
väljakutset. Võistkonna saavutused on mulle tähtsad, proovin
peatreeneri rollis anda oma parima ja olen igal aastal ka endale
seadnud konkreetsed enesetäiendamise eesmärgid.
Aga eks ikka, tuleb pettumusi, ootamatusi, mis tekitavad tunde, et kas.....
Aga konkreetsed detailid jätaksin täpsustamata. Need on isiklikud.
----
NBA! Kuna küsimusi laekus väga palju, esitame Indrek Visnapuu intervjuu kahes jaos. Teise osa avaldame homme.
