Olgu siinkohal ära toodud mõned küsimused-vastused intervjuust, mis ilmub täispikkuses homses Eesti Päevalehes.

Tundus, et koondise treenerid tegutsesid EM-il liiga kindla peale, riske ei võtnud. Kohtumise käigus tehti mänguplaanides liiga vähe korrektuure, puudus plaan B või C. Kas oled nõus?

Kaks esimest mängu võtsid riskivõimaluse ära. Riskida on kerge, kui otsad on lahti. Kuna Belgia mängu järel enam otsad lahti polnud, tuli minna kindla peale. Väga lihtne on kaotuse puhul öelda, et sa pidanuks riskima. Aga oleks vastupidi läinud, et riskid ja kaotad. Mis siis? Nii või teisiti, kaotuse puhul oleks me teatud auditooriumi hinnangul igapidi valesti käitunud. Ukraina mängu kohta ei küsi keegi, miks sa kaheksa mehega mängisid ega riskinud.

Kas mängijate valik läks täkkesse? Kolm meest mängisid ikka väga vähe, ehk tõusnuks mõnest teisest mehest suurem kasu.

Peame ka minevikku vaatama. Mis puudutab Tanel Sokku ja Gert Dorbekut, siis oli lootus, et nad ikkagi suudavad aidata. Me kõik teame, et nad on võimelised asju tegema. Me ei vaata ainult kaht viimast kuud, eestikate finaalides on nad teravatel momentidel ikka pildil olnud. Ja teiseks, nad väärisid EM-ile minekut, sest aitasid selle pääsme kätte saada.

Pärast Belgia mängu katastroofi öeldi isegi, et oleme Euroopa korvpallist 15 aastat maha jäänud. Kas reageeriti üle?

Kriitikutel on alati võimalus ise asju teha. Võtku lapsed ja õpetagu nii, et me poleks 15 aastat maas. Mina näen, et tuleb noori, kes mingil hetkel asendavad vääriliselt Kangurit, Taltsi ja Arbetit. Meil on väga hea koondis, kus on puudu vaid üks detail. Meil on vaja kaht-kolme mängijat, kes Euroliiga või EuroCupi tasemel oleks klubi liidrid. Siis oleks koondisel kõik olemas.