Eesti korvpalli üks mastimändidest Jaroslav Dudkin 100!
Seda eelkõige nende väga laiahaardelise tegevuse tõttu Eesti korvpalli hüvanguks. Kindlasti on n-ö kuuendana neile kuklasse hingamas nooremast põlvkonnast Jaak Salumets. Aga nimetatuist vanimal täitub 9. detsembril 100. sünniaastapäev.
Jutt on mehest, kes sünnilt vene rahvusest, kuid Eesti ühiskonda integreerumise parima näitena eestistus sedavõrd, et meist lahkudes pidasime teda eestlaseks.
Jaroslav Dudkin oli Tsaari-Venemaa esivanemate poolt vene aadli juurtega. Aadellikkust õhkus temagi käitumismaneerides, alati soliidses hoiakus, aga eelkõige sisemises loomupärases intelligentsuses.
Spordi ja korvpalli juurde jõudis nooruk 1930ndate alguses NMKÜ vene seltsis Russ. Gümnaasiumi lõpuaastal 1936 pääses ta juba kolmekordse Eesti meistri Tallinna Russi pingiotsale.
Vaevalt kolm aastat hiljem, 1939. võttis rahvuskoondise treener Herbert Niiler ta Eesti meeskonda mängus Leedu vastu. Aga veelgi varem, juba 1934.-35. hooajal võttis ta 16aastasena vile ja hakkas kohtumõistjaks platsil.
Sõja-aastail Venemaal oli aktiivse eluhoiakuga Dudkin üks neist, kes 1944. aastal puhus elu sisse nõukogudeaegsele spordiühingule Kalev.
Vahetult esimesel sõjajärgsel aastal tegi Dudkin veel mõned mängud ENSV koondise särgis, kuid siis pühendus täielikult treeneritööle. Tulemused olid kohe suurepärased.
Tema poolt juhendatud Tallinna Kalevi meeskond tuli 1945. a Nõukogude Liidu meistrivõistlustel pronksile (muide selles esiviisikus olid nii Lõssov, Kullam kui ka Naarits) ja aasta hiljem sai Tallinna meeskond suurvõidu NSV Liidu siseesivõistlustel (kaheksa linna turniir). Ka selle meeskonna treener oli Dudkin.
Kui 1947. aastal kutsuti kokku esimene NSV Liidu koondmeeskond, siis üheks treeneriks kutsuti ka Dudkin. Võidurõõmu kohapeal Prahas meeskonna tulekul Euroopa meistriks aga ta kogeda ei saanud. Raudne eesriie sulges riigipiirid väljasõidu keelu all olnud mehele.
Dudkinil oli harukordne kooslus. Tipptreenerina olles jõudis ta tippu ka kolmanda osapoolena mängijate ja treenerite kõrval palliplatsil – kohtunikuna. Ta oli nii meie esimene üleliidulise kategooria korvpallikohtunik (1945), kui ka rahvusvahelise kategooria (FIBA litsents) vilemees (1953).
Jaroslav Dudkin sidus oma elu 1950. aastal tehnikakõrgkooli, tollase TPI (tänase TalTechiga). Alustades põhikohaga tööd kehalise kasvatuse kateedri õppejõuna, oli ta ühtlasi instituudi korvpallivõistkondade treener. Temast sai TPI korvpalli mäkkeviija ja ülalhoidja.
Rekordiliselt kaua, 33 aastat (1950-1983) oli ta TPI meeskonna treener. Neisse aastaisse mahtus 6 Eesti meistritiitlit, 7 hõbeda ja 7 pronksi kohta. Sellist medalite pagasit ei ole ühelgi teisel Eesti meeskonna treeneril ette näidata. Lisaks veel kaks NSV Liidu üliõpilasmeistri tiitlit (1955 ja 1964).
Tema kuulsaimad hoolealused kodumeeskonnas olid Tõnno Lepmets (kahekordne Euroopa meister) ja Priit Tomson (kahekordne maailmameiste ja kolmekordne Euroopa meister).
Põhitöös jõudis ta dotsendi kutseni ja TPI kehalise kasvatuse kateedri juhataja toolile. Üheks suurtulemuseks tema ametitöös võib siinjuures pidada Dudkini initsiatiivil alustatud TPI Spordihoone käikuandmist 1975. aastal.
Mängija, treeneri ja kohtunikutegevuse kõrval täitis Dudkin edukalt ka korvpallijuhi rolli.
Ta oli aastaid ENSVKorvpalliföderatsiooni (praegu Korvpalliliit) aseesimees, nii kohtunikekogu kui ka treenerite nõukogu esimees. Oma peres kasvatas ta üles korvpallurist poja Gunnar Dudkini (s 1953), kes jõudis ka Eesti koondisse.
Suumees lahkus meie seast 18. augustil 2000, oma 82. eluaastal.
Jaroslav Dudkin oli selle loo autori treener TPI aastail 1963-68.
