Kes oleks iial osanud arvata, et Tartu Ülikool Rock paneb võõrsil päitsed pähe Itaalia klubile, kellele kodus kaotati ja kuhu mõne nädala eest lisandusid kaks teada-tuntud mängumeest: horvaat Roko Ukić ja ukrainlane Kyrylo Fesenko. Peale selle vaevasid Rocki veel Tanel Kurbase ja Marek Doronini vigastused. Aga näe, Rock näitas hingestatust, mänguklassi ja teenis väga väärt võidu.

Eestlaste eurosarja vahegrupist edasipääsu võimalus tundus pärast eelmise nädala kaotust Élan Chalonile nullilähedane. Võiks isegi öelda, et ümmargune null, sest kui järgmisel päeval võitnuks FoxTown Cantù võõrsil Krasnojarski Jenisseid, olekski kõigel kriips peal olnud. Aga teiste mängude sobilikud tulemused pole lasknud Rockil hoobilt põhja minna, vaid hoidnud neid veepinnal ulpimas. Ent ikkagi: enne mängu Cantùga oli seis realistlikult hinnates lootusetu, sest kodus on itaallased esinenud väga veenvalt. See on õhustiku mõttes ebamugav koht mängimiseks.

Kas vaim veab alt?

Ma ei tea Rocki ja Cantù vahelise mängu eelseid riietusruumijutte ega iga korvpalluri personaalset lähenemist sellele kohtumisele, aga sellist kuraasi ja hingestatust peaks Eesti meisterklubi mängumeestel olema enne igat euromängu. Miks tuleb Eesti korvpall enne lootusetult nurka ajada, et midagi juhtuma hakkaks? Näiteid pole vaja kaugelt otsida: koondise Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile viinud lisavalikturniir, EM-finaalturniir, Rocki finaalseeria Kalev/Cramo vastu jne. Kogu aeg lastakse end kõigepealt nurka suruda ja alles siis toimub vabanemine või ärkamine, võtke, kuidas tahate. Ütlen ausalt, ma ei saa sellest loogikast hästi aru. Miks on vaja nõnda toimida? Või on meie praegused tipud tõesti psühholoogiliselt niivõrd haavatavad, et peavad kogema lootusetust ehk pingete mahalaadimist ja alles siis saadavad oma tõelist palet näidata?

Kivi treenerite kapsaaeda

Siinkohal etteheide ka treeneritele. Ma ei tea, mis vahenditega täpselt, aga õige hingestatus ja meelestatus tuleb mängijatest tihemini kätte saada. See on määrava tähtsusega, igapäevase raske treeningtöö tulemuseks vormistamise alus. Kui Rock on suuteline võitma sellise kaliibriga meeskondi nagu Cantù, siis ei saa keegi rääkida, et Eesti korvpallurid ei oska mängida. Kes sellist juttu ajab, on lihtsalt võhik. Eesti korvpalli probleemid on hoopis mujal kui lihtlabane oskamatus.

Kui tõesti juhtub ime ja Rock sammub play-off’i, siis seda võib nimetada lootusetuse müsteeriumiks.

Tartu Ülikool Rock on FIBA Europe Cupi vahegrupis endiselt lootusetus seisus. Käsi püsti, kes usub, et järgmisel nädalal ollakse võimelised kodus võitma VTB Ühisliiga klubi Krasnojarski Jenisseid vähemalt 19 punktiga! Ainult kaks kätt!? Tegelikult piisab, Gert Kullamäe ja Toomas Kandimaa usuvad ja rohkem mitte keegi. Kui Rocki treenerid suudavad meeskonna vaimselt ette valmistada nii nagu Cantùs, võivad sündida suured asjad. Kui tõesti juhtub ime ja Rock sammub eurosarjas play-off’i, siis seda võib liialdamata nimetada lootusetuse müsteeriumiks.