Alar Varraku jätkamine Kalev/Cramo peatreenerina pole kindel

Peatreenerina neljandat korda BC Kalev/Cramo korvpallimeeskonna Eesti meistriks viinud Alar Varrak üritab tulevikust rääkides olla võimalikult diplomaatiline. Liiga palju lobiseda pole otstarbekas, vähemalt senikaua kuni tähtede seis on segane.

Üht-teist järgnevast intervjuust siiski välja joonistub. Alustame keerutamata, kas Varrak on järgmisel hooajal Kalev/Cramo peatreener?

- Minu leping lõpeb ära 31. mail ja klubi juhtidega oleme rääkinud tuleviku osas üsna avameelselt. Võib juhtuda, et Varrak ei ole järgmisel hooajal Kalev/Cramo peatreener. See võimalus on pigem väiksem kui suurem, aga see võimalus eksisteerib. On mõtteid nii- ja naapidi.

Kas Alar Varrakust saab kellegi kõrval abitreener?

- Ei. Või juhtuda, et pole üldse Kalev/Cramo treener. Mingeid erimeelsusi või tüli ei maksa siit otsida. Mitu asja on omavahel seotud, aga ma ei saa hetkel täpsemalt rääkida. Samas on olemas mõlema poole soov, et koostöö ikkagi jätkuks. Läheb veel mõni nädal enne kui meedia otsustest kuuleb.

Kas peatreenerita jäänud Tartu Ülikooli meeskond on sinu vastu huvi üles näidanud?

- Ei ole. Väga suur enamus Eesti korvpalliga kokku puutuvaid inimesi arvab, et Varrak on kindel Cramo mees ja nii see jääb.

Paar hooaega tagasi, kui Kalev/Cramo mängis VTB Ühisliigas play-off´i pääsu piiril, tekkis sul vähemalt jututasandil variant Soome minna. Lõpuks sellest küll asja ei saanud, aga välismaale mineku ambitsioon oli sul iseenesest olemas. On sul mõni välismaale mineku variant õhus?

- Jah, minu vastu on huvi tuntud ja Cramo juhid on sellega kursis. Ma pole midagi varjanud. Aga millestki kindlast on hetkel asi kaugel. Samas tuleb endale aru anda, et VTB liigas peatreener olla on privileeg. Olen seda viimasel ajal palju rõhutanud. Päris palju on just Eestist väljas inimesi, kes uurivad, et oled sa hull, et otsid muutusi. Sul on ju kõik hästi. Maailmas on sadu treenereid, kes oleks nõus kohe koti pakkima ja sinu asemele tööle tulema.
Korvpallitreenerite osas on maailmas konkurents sedavõrd tihe, et kui sul miskit head käes on, siis tuleb osata seda hinnata. Lisaks on Eesti treeneritel, nagu ka mängijatel, ülimalt raske välja pääseda.

Sul on CV-s kirjas, et oled aastaid olnud VTB liiga klubi peatreener. See peaks ju olema kõva valuuta. Suvalist meest ikka ei topita sellise klubi etteotsa.

Selge see. Näiteks Venemaa suunal ei ole vaja mind eraldi tutvustada. Öeldakse nimi ja kohe teatakse, kes ma selline olen. Selles osas on kindlasti lihtsam. Näiteks VTB liiga mängude arvult olen ma peatreenerite hulgas väga kõrgel kohal (vaata tabelit). Väljastpoolt öeldakse, et see on teatud kvaliteedi märk. Võiduprotsent võiks muidugi parem olla, aga eks siin on ka objektiivsed ja subjektiivsed põhjused.

Kokkuvõttes on välja pääseda ikkagi väga keeruline. Arvan, et enamus treenereid on kohe nõus välja minema, kui vaid võimalus tekiks. Eesti korvpalli reputatsioon Euroopas on ikkagi üsna kehv. Võime ise ju igasuguseid asju ette kujutada, aga... Käisin mõni aeg tagasi leedulaste NBA mehe Donatas Motiejunase laagris, kus viisin läbi ka treeninguid. Ja leedulased siis lõõpisid: „Mis sa tuled meid õpetama! Teie kõige parem mees on Žalgirise 12nes mees.“ Nali naljaks. Lased selle kõik pärast peast läbi ja pead tõdema - tögamises on tõetera sees.

**********

Peatreenerid, kes VTB Ühisliigas juhendanud vähemalt 100 mängu (võidud/kaotused):

1. Jevgeni Pašutin 187 (128/59)
2. Rimas Kurtinaitis 143 (102/41)
3. Sergei Karasjov 142 (97/45)
4. Alar Varrak 113 (30/83)
5. Ramunas Butautas 112 (46/66)
6. Dimitris Itoudis 105 (96/9)
7. Sergei Bazarevitš 101 (61/40)