Ajakirja Basketball suvenumbri üks persoone on NCAA seitsmekordne nädala uustulnuk Kadri-Ann Lass
Meil polegi olnud ammu sedavõrd muljetavaldavat naismängijat, kes nii kõrgel tasemel oleks esile tõusnud. Sestap on põhjust temaga ka vestelda. Jääb ainult oodata, mil näeme tema võimeid avanemas ka Eesti koondise särgis.
Kadri-Ann Lassiga sai Tartus kokku Maria Kristiina Prass. Allpool väljavõtteid persooniintervjuust.
Kui läksid USA-sse, siis mis need asjad olid, millega sinuga kõigepealt tööd alustati? Või läksid kohale ja olid kohe valmis ja, mis ta lõpuks oli, seitsmekordne nädala uustulnuk?
Ei, päris nii hästi ei läinud, jah (naerab – autor). Mida treener juba suvel ütles, oli, et pean harjutama pallikäsitsust. Kuna olen alati olnud pikk, siis mul ei ole see osa kõige parem. Teiseks ütles, et pean viskama kolmeseid.
Meie võistkonnas on nii, et ükskõik, kus sa mängid, pead kolme viskama, mängijaid põhimõtteliselt valitaksegi selle järgi, et kõik oleks võimelised, selleks valmis.
Kui juba sinna jõudsin, siis minul pandi kõigepealt esimesena jõutreeningud juurde, ja harjutasin ikka eri viskeid. Alguses taheti minust teha rohkem tagamängijat, aga kuna meil kukkusid järjest pikad vigastustega välja, liikusin ikka pika positsiooni peale.
Nüüd on otsustatud, et jäängi pigem selliseks pikaks, kes suudab väljas ka mängida. Kui hakkasime võistkonnana mängima, siis tulid muidugi kõik liikumised ja muu selline ka juurde.
Põhimõtteliselt võib vist öelda, et teil läks päris hästi see hooaeg, eks?
(Naerab – autor). Meil läks ikka väga hästi.
Jäid ise ka rahule?
Ma jäin väga rahule, muidugi. Natuke kardan järgmist aastat, sest kolm meie väga-väga tugevat mängijat lõpetavad kooli, siis läheb natuke raskemaks. Samas on see seal iga-aastane protsess, kõigil lähevad alati mängijad ära.
Kui järgmine aasta võibki tulla natuke nõrgem aasta, sest meil on kõik nüüd esimese-teise aasta õpilased ja ainult umbes kolm vanemat, siis sealt edasi jällegi on kõik ju vanemad. Võib tulla veel väga häid hooaegu. Natuke järgmist pelgan, aga arvan, et kõik on loomulik.
Aga kuidas iseenda poole pealt? Selles mõttes, et sul läks personaalselt ka päris hästi, eks?
Mul on kindlasti hea tunne minna uuesti, aga samas võib-olla tuleb nüüd juurde kohustusi ja survet. Võistkonnas kõik teavad, et olin natuke isegi liidri rollis eelmisel aastal, nüüd vaadatakse rohkem minu poole.
Ka treener rõhutas enne suve mulle, et kuna kolm liidrit lähevad ära ja olen nüüd kõige vanem, siis pean olema häälekam ja vägesid juhatama. Et liidrikoormat tuleb nüüd natuke juurde. Enam ei anta mulle ka uustulnuka tiitlit, kui tahta mingit tunnustust, siis peab kõigi mängijatega võistlema. Eks vaatab!
Füüsiline areng on loomulik, kui teed palju trenni, lähed uuele režiimile, aga kas tunned ise, et oled USAs vaimselt ka arenenud?
Ma korvpalli mõttes ei tea, ei tunneta seda vahet niivõrd, aga tavaelus päris kindlasti. Olen nii palju täiskasvanulikumaks saanud. Mäletan ise, et Audentese aegadel olin alati see, kes oli selline lapsikum, vaatas multikaid ja lollitas.
Kui USAsse läksin, siis seoses sellega, et olin juba elanud ühikas, oli algul üllatus üsna suur. Kõik olid minust natuke vanemad, aga veel nii palju lapsikumad ja eluvõõramad, uued tulijad just. Siis mõtlesin ise ka, et nüüd pean mina olema natuke täiskasvanum. Lisaks eks lihtsalt kodust eemalolek ka kindlasti kasvatas suureks.
Korvpalli poole pealt ehk selles mõttes, et alguses minnes olin ma enda vastu väga karm, jäin pikalt ebaõnnestumiste peale mõtlema ja see mõjutas omajagu. Treener pakkus, et võin minna spordipsühholoogiga rääkima, kes on meil ka tiimi juures olemas. Alguses paar korda ka käisin ja sellest sain mingil määral üle.
Eks karm olen nüüdki, töötan selle kallal ikka. Seda ütles mulle ka treener – mis teeb heaks, võib teisest küljest kõik ära lõpetada. Pean kuidagi alles jätma selle poole, et olen enda vastu nõudlik, aga samas võtma ebaõnnestumisi natuke lõdvemalt.
