II katkend Usain Bolti elulooraamatust: sõin Pekingi olümpia ajal ära 1000 kananagitsat
Esimese katkendi 12. septembril originaalkeeles ilmavalgust näinud raamatust avaldasime eile. Loe seda siit!
Teine katkend:
Mulle meeldisid reisid Aasiasse, sest sealsed inimesed olid mind armastusega kohelnud. Esimest korda juhtus see siis, kui Osakas oli MM. Lapsed hüüdsid mu nime iga kord, kui tiimibussist maha astusin, ning küsisid autogramme ja pilte. Isegi meedia oli sõbralik. Pärast seda, kui minuga mõne telekanali või trükimeedia jaoks intervjuu tehti, kinkisid ajakirjanikud mulle lahedaid asju, nagu ühekordne fotokas või kirev T-särk.
Muidugi ei olnud alati nii tore. Mind hoiatati, et üldiselt ei ole hooned minu pikkuse kuti jaoks kõige sobivamad, ja kui 2007. aastal Jaapanisse läksin, oli isegi duši all käimine raskendatud. Dušiotsik oli mulle vöökohani ja üleüldse muutus sinna mahtumine parajaks sportlikuks ettevõtmiseks. Kabiin oli sama suur kui kirst ja ma lihtsalt ei suutnud end sinna sisse pressida. Ma ei saanud kahe nädala jooksul korralikult selga pesta.
Samuti oli minu jaoks pisut kummaline Aasia köök. Alguses ei tahtnud toit üldse sees püsida, ja kui me Pekingisse jõudsime, andis Jamaica koondise personal range hoiatuse, et keegi ei käiks olümpiakülast väljas söömas. Tuleb välja, et ka Hiina võimud hoiatasid kohalikke restorane, et nad ei müüks turistidele mingi hinna eest teatavaid lihatoite. Üks neist oli koeraliha. Mina ei tahtnud kohe kindlasti ei koera ega ükskõik millist muud delikatessi süüa, mis oleks võinud hakata olümpiamängude eelõhtul mul kõhus keerama.
Selle asemel käisin iga päev kolm korda olümpiaküla restoranis söömas. Proovisin natuke kana, natuke nuudleid, kuid see kraam mulle väga ei meeldinud. Olen jamaikalane: mulle meeldib vinnutatud sealiha, riis, maguskartul ja pelmeenid. Magushapu kana ei olnud minu jaoks. Mõnel kohalikul toidul oli liiga tugev maitse, mõnel ei olnud jällegi üldse mingit maitset. Pidin sellesse väga ettevaatlikult suhtuma. Esimesed päevad pakkusid parajat väljakutset.
„Jääb ära,“ mõtlesin ühel hommikul, kui nägin enda ees järjekordset kaussi eredavärvilise roaga. „Lähen võtan parem kananagitsaid.“
Kõigepealt sõin 20 nagitsaga karbi lõunaks, teise õhtuks. Järgmisel päeval sõin kaks karpi hommikusöögiks, ühe lõunaks ja veel ühe õhtuks. Ostsin nendega kaasa isegi friikartuleid ja õunapiruka. Kui öösel kell kolm kõht tühjaks läks, äratasin oma toakaaslase, kümnevõistleja Maurice Smithi ja läksime koos järgmise karbi järele.
Tavaliselt arvatakse, et olümpiakeskustest rämpstoitu ei leia ning kõik söövad ainult väga tervislikke toite, kuid see ei ole kaugeltki tõsi. Erinevaid restoranikette oli Pekingis kõikjal, eriti selleks, et kõik töötajad süüa saaks (mitte ainult sportlased), ja järgmisel lõunal, kui oma kolmandat kananagitsa karpi tühjendasin, näitasid mu tiimikaaslased mulle näpuga ja naersid. Nad ei uskunud, kui palju kana ma suutsin süüa. Kuid 100 meetri tõkkejooksja Brigitte Foster-Hylton oli näinud küllalt ja ta otsustas midagi ette võtta.
„Usain, sa ei või nii palju kana süüa!“ nõudis ta. „Mees, söö juurvilju. Sul hakkab muidu varsti halb.“
Ma krimpsutasin nina, olin ärritunud. „Eeh, ma ei tea...“
Brigitte haaras minust kinni. Ta vedas mu läbi olümpiaküla söökla ja ladus taldrikule erinevaid aed- ja juurvilju, mida mul tuli proovida. Kuid ükski ei maitsenud hästi. Minu suhtumine pidi olema tema jaoks nii masendav, et meeleheites andis ta mulle paki majoneesikastet nimega Thousand Island. Oi, kui ma seda oma salatile esimest korda valasin, vot siis tekkis toidule maitse. Pugisin selle endale kiiresti sisse. Sellest korrast alates sain kombineerida Brigitte’i juurvilju ühe või kahe karbi kananagitsatega. Igal juhul tegi see iga toidukorra kõvasti tervislikumaks.
Kogu asi muutub jubedaks siis, kui hakata arvutama. Keskmiselt sõin ööpäevas 100 kananagitsat. Olin seal kümme päeva, mis tähendab, et selleks ajaks, kui olümpia lõppes, olin neid söönud umbes 1000. Ma oleks pidanud juba kogu selle õgimise eest kuldmedali saama.
