Aafriklaste varju jäävatele Euroopa jooksjaile ehitatakse „kasvuhoone”?

Kergejõustikujuhid kaaluvad üksnes eurooplastele mõeldud jooksuvõistluste programmi võtmist.

Euroopa kergejõustikuliidu presidendi Svein Arne Hanseni sõnul on Vana Maailma heitjad ja hüppajad tasemel, kuid maailma tippudest maha jäänud jooksjate pärast on tal tõsine mure. „800 meetri jooksus ja pikematel distantsidel oleme muu maailmaga võrreldes kohutavad,” purtsatas Hansen välismeediale antud usutluses välja karmi tõe.

Olukord on nutune, seda näeb kergejõustikusõber ka palja silmaga. Teemantliiga Euroopa etappidel on 1500 meetrist pikematel distantsidel kohalike atleetide osakaal alla 20% ja nemadki on tavaliselt rivi lõpus. „Ainsana suudab teiste tippudega võidelda Mo Farah,” kiitis aastaid Oslos toimuvat mainekat õhtumiitingut korraldanud Hansen Somaalia päritolu võhmameest, kes on Suur­britanniale võitnud kaks olümpia­kulda.

Euroopa jooksjate taseme tõstmiseks soovib norralane, et kõik võistluste korraldajad võtaksid edaspidi programmi üks või kaks eurooplastele mõeldud jooksuala, mille võitjad teeniksid preemiaraha ning saaksid sellega leiva lauale.

Rootslaste katsetus kukkus läbi
Eesti kergejõustikuliidu president Erich Teigamägi on varsti Euroopa alaliidu nõukogus arutlusele tuleva ideega kursis. „Minu teada ei ole seda lihtne teha. Näiteks Rootsis Stockholmi maratonil üritati kohalikele suuremat preemiat maksta. Midagi sellist prooviti ka Belgias. Leiti, et see on vastuolus kehtivate seadustega ja need erisused on välja võetud,” möönis Teigamägi, et Hanseni „kasvuhoone kavas” on mitmeid juriidilisi küsitavusi. Ta meenutas ka mõne aasta tagust juhtumit, kui Aafrika jooksjate osaluspalvete tagasilükkamine tõi Saaremaa kolme päeva jooksu korraldajatele kaela rassismisüüdistused. „Võrdõiguslikkuse volinik uuris seda pool aastat. Ka meie pidime selgitusi jagama, miks meie alal tegutseb inimene, kes ei taha kõiki võrdselt kohelda.”

Eesti Päevalehe järelepärimisele teatati võrdõigusvoliniku kantseleist, et enne detailide selgumist on raske teemat põhjalikult kommenteerida. „Üldiselt kehtib Euroopa Liidu väärtustest ja õigusaktidest lähtuvalt spordivõistluste kohta põhimõte (sh Eestis), et spordivõistluste osalejate kutsumisel ning osalemistingimuste seadmisel ei tohi teha inimestel vahet nende nahavärvuse või etnilise päritolu järgi. Iga inimese taotlust tuleb vaadata individuaalselt, sest rahvuse, nahavärvuse või päritoluriigi geograafilise asukoha põhjal otsuste tegemine võib viia ebavõrdse kohtlemiseni,” selgitas kantselei meedianõunik Nele Meikar.

Valged jooksjad jääksid ikka varju
Eesti parimat maratonijooksjat Roman Fostit ajab teema muigama. „Tore idee, aga ma ei näe selles lahendust, sest Euroopa riigid ostavad üha rohkem sportlasi sisse. Võib ju teha eraldi jooksud eurooplastele, aga siis tulevad ikka Mo Farah Suurbritanniast ja Ibrahim Türgist ning võtavad esi­kohad,” tõdes Fosti, kelle arvates kahandab eurooplaste ja aafriklaste tasemete vahe lõpuks riikide majandusliku taseme ühtlustumine. „Arvan, et see on aja küsimus. Paul Tergat rääkis juba kümne aasta eest, et tänapäeval sõidavad Keenia noored kooli bussiga ega jookse enam. Kui heaolu jõuab ka nendesse riikidesse ja liikumist jääb vähemaks, langeb ka nende üldine jooksutase.”

Ka Eestis pikemaid staadioni­jookse valitseva Tiidrek Nurme arvates ei lahendaks kitsendustega jooksude programmi võtmine probleemi. „See ei tõsta sportlaste taset. Euroopa pikamaajooksu probleemid on sügaval ühiskonnas. Tuleks vaadata laiemalt alale otsa ja mõelda, miks kergejõustik pole nii populaarne ja miks ei kerki esile piisavalt palju talente,” arutles Nurme, keda muudatus võiks otseselt puudutada – eurooplastele mõeldud jooksudes võiks Nurme pääseda starti ka Teemant­liigas.

„Muidugi oleks tore hea­tasemelisel võistlusel osaleda, aga minu tuju see ei tõstaks, kui teaksin, et tugevaid jooksjaid pole kohal. Keda ma petan? Võistluste seisukohalt vaadates on eesmärgiks ju ikkagi see, et osaleksid tipptasemel sportlased. Kuidas saab korraldada kõige-kõige üritust kui kõige-kõigemaid sportlasi kohal pole?”

Nurme arvates võiks suunata rahalisi ressursse väiksema kaliibriga võistlustele, mille stardinimekirju korraldajad põhjalikumalt kaaluksid. „Kui stardis on kümme keenialast ja kaks kohalikku, võib pilt olla vaataja jaoks igav,” nentis Nurme.