Kristjan Kanteril on heledad juuksed ja palju energiat. Ta ei karda Tallinna lennujaamas võõraste inimeste keskel midagi. Jookseb ringi ja ootab koos emmega issit. Kohe varsti peaks tulema. Teised ootavad ka. Kaks aastat tagasi ei osanud Kristjan isa võidetud EM-hõbedast suurt midagi arvata, sest oli alles neljakuune ja prioriteedid olid mujal.

Nüüd elab ta juba kaasa ja on järjekordse medaliga Eestisse naasnud Gerd Kanteri esimene õnnitleja. Südantliigutav isa ja poja hetk. Kristjan vaatab huvitatud pilgul Amsterdamist saabunud pronksmedalit, aga tundub, et isa saabumine rõõmustab teda metallist oluliselt rohkem. Medal on hea, aga issi on parem.