Medal, ilus lahkumine, keskpärasus ja tasemeta autsaiderid

Kergejõustiku EM pakkus ilusaid hetki, kuid kokkuvõttes oli Eestil nurjumisi rohkem kui kordaminekuid.

Magnus Kirdi karjääri esimene medal, Gerd Kanteri väärikas suurvõistluste karjääri lõpp ja kokku kuus kohta esikümnes – pole paha saak. Emotsioone kogunes nendest hetkedest kuhjaga.

Samal ajal jäi hinge kriipima küsimus, miks sõidavad tiitlivõistlustele sportlased, kes pole selleks tegelikult valmis. Oma seisundit peaks oskama hinnata. Alusetu on loota, et tiitlivõistlusel lendab ketas või oda järsku uutesse kaugustesse või õnnestub oma tavalisest tasemest kümme sentimeetrit kõrgemale hüpata.

EM-i valguses tasub paljudel Eesti kergejõustiklastel meeles pidada Gerd Kaneri sõnu: „Meie kergejõustiklastes on vähe professionaalset mõtteviisi. Tippsporti tahetakse teha liiga amatöörlikult. Kui minna võistlema mõttega, et äkki tuleb… siis ei tule.” Tiitlivõistlustel 11 medalit võitnud Kanter teab, mida räägib.

Kuna Kanter lõpetas Berliinis oma suure karjääri ja tal polnud vajadust enam midagi tõestada, jäi ta välja ka hindamisskaalalt. Ülejäänutele sai enne EM-i seatud latt, mille suutsid ületada ainult kuus sportlast.