"Tahtsin midagi enamat, kui ainult lähedaste ja sõpradega aega veeta. Tahtsin olla seal, kus on need, kes tunnevad ennast hüljatuna, kõrvalejäetuna," rääkis Nurme.

"Nädala alguses sain teada, et üks kohalik sõber Miryam läheb jõulude ajal Nyandarua vangidele külla. Põgusalt mainisin talle, et tahaksin temaga ühineda. Lühike jutt päädis telefonikõnega esimese jõulupüha hommikul... Tundub, et Miryam mõtles seda täitsa tõsiselt!"

"Enne vanglasse minekut külastasin veel Miryami koguduse jumalateenistust, mille järel grupp koguduseliikmeid ennast autodesse pakkis ning teele asus. Külakostiks oli lubatud kaasa võtta vaid saia, tualettpaberit ning rasva."

"Vangla asub Nyahururu linnast 7 km kaugusel, põldude vahel, tuulte käes. Vanglaülem teatas võidukalt, et siit ei põgene keegi. Vanglamüüridest oli asi kaugel, kriminaale hoidis kinni vaid kahekordne traataed, umbes selline, mis elevantegi külast eemale hoiab. Küllap hoiab põgenejaid tagasi vaid hirm mahalaskmise ees. Asjatundjad näitasid maalappe, mida vangid harivad, sealt nad hangivad oma toiduse."

"Vangide ja vangla seiskord oli täbar, nagu arvata võis, kuid mitte nii hull, kui kartsin. Negatiivset esmamuljet leevendas vangide sõbralik vastuvõtt laulude ja trummi saatel. Kõige hämmastavam oli näha, kuidas nad ühel meelel justkui ühest suust Jumalat ülistasid. Julgen arvata, et see on ainulaadne, õlg õla kõrval tunnet tekitav kogemus kõigi vangide seas."