Teismelise Rünne ettekääne dopingust pääsemiseks: ema ei luba

Heitja Eha Rünne lõpetas karjääri, mis oli pikk ja tore, ehkki kõrgeimad tipud jäid vallutamata.

Energilisest ja heatujulisest Eha Rünnest on saanud Eestis naisheitja sünonüüm. Ütled: naiste kettaheide, mõtled Rünnele. Pole ime, ta on kettaheites ja kuulitõukes võitnud koguni 68 Eesti meistritiitlit.

Viimati mullu võistelnud 53-aastase sportlase loobumisotsus oli kummalisel kombel isegi pisut ootamatu. Igihaljas Eha Rünne, sportliku pikaajalisuse musternäide, on ju alati kohal, valmis kaks-kolmkümmend aastat nooremaid kimbutama. „No kaua võib!” naerab Rünne selle jutu peale lõbusalt. „Mingit kurbust ma küll ei tunne. Kummi on niigi venitatud. Olen saanud spordist kõik, nii rõõmsaid kui ka kurbi hetki. Tavavõistlustel kindlasti enam ei osale, Eesti meistrivõistlustel mind ei näe.”

Ausus maksis medalid

Eha Rünne isiklik rekord kettaheites on nii kõva kui 63.18. Suvisel Amsterdami EM-il andnuks see neljanda koha, neli aastat varem taganuks Helsingis koguni pronksi. 1988. aastal olid teised lood. Eestlanna jäeti 63.18-ga Nõukogude Liidu meistrivõistlustel kaheksandaks, Souli mängudel jäi käimata. Ida-Saksamaa heitja Gabriele Reinsch viis samal aastal maailmarekordi utoopilise 76.80-ni.

„Tore, et kontroll on läinud tõhusamaks ja dopingu kasutajaid karistatakse. Eks see probleem ju oligi. Trenni tegime ühtmoodi, aga mõne käest lendas ketas kümme meetrit kaugemale,” nendib NSV Liidu meistrivõistlustel juunioride hulgas kuulitõukes kulla ja kettaheites hõbeda saanud Rünne, kes ei soostu oletama, mitu meetrit võinuks keemia talle juurde anda. „Mind seati juba 17-aastase koolilapsena valiku ette. Ütlesin „ei”. Alguses oli hea öelda, et ema ei luba. Pärast ütlesin juba, et see on minu otsus. Arvati, et kui vahetan treenerit, võin meelt muuta. Mäletan, et ähvardati liidu juunioride koondisest välja visata.”

Kui toonased NSV Liidu koondise juhendajad Rünnet hiljem tiitlivõistlustel trehvasid, olid nad meeldivalt üllatunud.

Kui toonased NSV Liidu koondise juhendajad Rünnet hiljem tiitlivõistlustel trehvasid, olid nad meeldivalt üllatunud: tore, Eha, et sa ikka võistled! Omaaegseid võtteid pole tagantjärele jutuks võetud. Rünne usub, et venelastel läheb endistest tavadest loobumiseks paar põlvkonda.

Miks ütlesid „ei”? „Tahtsin noore tüdrukuna emaks saada ja olin kõrvalt näinud naisi, kes aineid kasutasid ja millised nad välja nägid. See oli õudne! Minu jaoks ei olnud variantigi. Lõpuks ongi nii, et kelle arst on tugevam, see heidab kaugemale. Nagu traavihobused! Eks lootsin sinisilmselt, et suudan puhtalt sama kaugele heita. Päris nii kaugele ei saanud…”

1990. aastal sündis poeg Risto ja pärast seda oli surmtõsine tippsport läbi. Olümpiaunistuse tegi pere kõrvalt sportimist jätkanud Rünne Eesti koondise dressis teoks 1996. aastal. Atlantas sai ta 58.24-ga 26. koha, kaheksa aastat hiljem pääses 41-aastaselt ka Ateena mängudele, kus heitis 54.32 ja oli 37. „Need olid nii erinevad kogemused,” tõdeb Rünne. „Atlantas olin ehe näide sellest, et sporti ei tohi liiga tõsiselt võtta. Olin väga krambis, midagi ei tulnud välja. Ateena oli täielik kingitus, õnneasi, et sinna pääsesin.”

Imetleb abikaasat

Veteranide MM-il neli ja EM-il kaheksa kulda teeninud Rünne kinnitab, et sport pole temalt midagi võtnud, üksnes andnud: ilusaid hetki, imelisi reise, toredaid sõpru ja abikaasa Vello Palmi, kes on olnud 1982. aastast tema juhendaja. 78-aastane Palm jätkab Tallinna Kalevis aktiivselt treeneritööd.

„Juba 27 aastat on ta öelnud: nüüd on kõik! Aga ikka ja jälle on gruppi sattunud häid õpilasi. Täitsa imetlen! Eks Vello arvestab, et võtan mingil hetkel poisid üle, aga ma ei kiirusta sellega,” ütleb Viimsi koolis kehalise kasvatuse õpetajana töötav Rünne, kel hinges pisut kripeldab, et pole saanud kutseoskusi neidudele edasi anda. „Ega heitmine tüdrukute hulgas populaarne ole. Pigem joostakse ja hüpatakse. Kuid ma ei dramatiseeri seda üle. Ega kõigil peagi ketas käekotis olema!”

Eha Rünne

Sündinud 25.05.1963 Viljandis

Alad: heited-tõuked

Treenerid: Harry Seinberg, Jüri Murakas, Vello Palm

Rekordid: 63.18 (kettaheide), 17.61 (kuulitõuge)

Saavutused: kettaheites olümpial 25. (1996) ja 37. (2004), EM-il 15. (1994), 19. (1998) ja 17. (2002), kuulitõukes juunioride EM-il 7. (1981). Võitnud Euroopa karikavõistlustel II liigas 7 korda kettaheite ja 4 korda kuulitõuke (1994–2008). Aastail 1983–2011 teenis 68 Eesti meistritiitlit (kuulis 22 väljas ja 24 hallis, kettas 22 kulda).

Lapsed ei tahagi enam võistelda

Kettaheitja Eha Rünne sõnul on tema karjääri jooksul täielikult muutunud kogu elu, mitte ainult sport. Mõni asi on parem, mõni halvem. „Nüüd on igal pool ilusad hallid. Mäletan, kuidas vanasti treenisime Kalevi kilehallis kahe-kolme külmakraadiga. Panime kuulid enne tõukamist sooja vee alla, et ei tekiks kurgupõletikku,” meenutab Rünne.

Kuid sportlaste toetussüsteem ei kannata võrdlust sellega, mis oli suurriigi rüpes. „Ma pole treenimisele pidanud sentigi peale maksma. Nüüd on sportlastel väga raske. Ei imesta sugugi, kui noorsportlane murdub ja loobub. Tippu jõudmiseks on vaja hullumeelset tahet või väga rikkaid vanemaid,” nendib Rünne, kes on täheldanud, et lapsedki muutuvad. „Paljud noored tahavad treenida, aga mitte võistelda. Ju ei soovita tunnistada, et ollakse kellestki nõrgem. See on natuke imelik. Uued ajad ja olud – tuleb kohaneda.”