Rekordineiu okkaline tee tippu. Kuidas jõuda EM-medalini ja maksta üür?

Uuel hooajal 70-meetrist vasarakaart ja noorsoo EM-i medalit jahtival 19-aastasel Anna Maria Orelil aitavad tõstesaalis rammu koguda Alar ja Mart Seim.

Palju on umbisikulist juttu spordisüsteemi Achilleuse kannast, täiskasvanute klassi jõudnud noorte omapäi jätmisest. Omavanuste hulgas oled tegija, aga norme täitnud pole ja stipendiumit ei saa. Mõni jaksab võimete avanemise vanemate abiga ära oodata, aga lõviosa lööb varem käega ja läheb tööle. Suvel vasaraheites Eesti rekordi 67.52-ni nihutanud Jõhvist pärit 19-aastase Anna Maria Oreli lugu on hea näide süsteemi lüngast.

Lapsena ema Kaidiga Tallinnasse kolinud Orel on kirglik spordihull sõna parimas tähenduses. Ta kuulub Gerd Kanteri „parteisse”: alkoholi ei joo, pidudel ei käi, õhtuti poeb varakult tuttu. „Mõne arust jube kuivik,” muigab rutiinikummardajast Orel, kes tegi kergejõustikuga tutvust Holger Peeli käe all ja keskendus vasaraheitele viie aasta eest Toivo Ruudu õhutusel. „Mulle tõesti meeldib see. Nii ei teki hiljem olukorda, et mõtleksin: mis siis, kui poleks seda ja toda teinud. Alkoholi ei võta tilkagi, no proovinud ikka olen. Ööklubides pole viimastel aastatel käinud. Meeldib olla lähedaste ja sõpradega.”

Kui asi puudutab sporti, on ta valmis kõik pillid lõhki ajama.

Eelmisel talvel sai Orel enda sõnul lollusega hakkama. „Toitumine polnud paigas, sain osa aineid liiga vähe, tegin liiga palju trenni ja tekkis ülekoormus,” meenutab ta põlve välimise meniski traumat. Kuid usute või mitte, juba kolm nädalat pärast lõikust heitis Orel jälle. „Tänu väga heale arstile Leho Ripsile ja suurepärasele füsioterapeudile Tauno Koovitile. Temaga tegime väga intensiivset tööd. Läksin bussiga hommikuti Tartusse, õhtul tulin tagasi. Nii kaks korda nädalas.”

Nüüd jälgib ta hoolikalt Margus Silbaumi koostatud toitumiskavasid. Igaks juhuks soetas Orel sisetallad ja väldib kontsaga kingi. Nii et kui asi puudutab sporti, on ta valmis kõik pillid lõhki ajama.

Viie aasta eest heitis ta 30.97. Edasi on arenguredelil astunud kohati pulki vahele jättes: 42.46, 49.40, 58.66, 62.32. Tänavu lõi 26 sentimeetriga üle seitse aastat vanema treeningukaaslase Kati Ojaloo Eesti rekordi, heites 67.52. Kuigi norm jäi 48 sentimeetri kaugusele, teenis Orel kutse Amsterdami EM-ile. Ta loobus, sest ei pea tagaukse kaudu tiitlivõistlusele minemist õigeks.

Uue hooaja eesmärgid on 70 meetrit, medal U-23 EM-il ja pääs Londoni MM-ile. „70+ peaks andma EM-il medali. Usun, et kolmas koht jääb isegi 68–69 meetri kanti,” arutleb Orel, kes lõpetas esimese hooaja noorsoo klassis edetabeli seitsmendana.

Eirab füüsikaseadusi

Arenguruumi on kuhjaga. Pöörlemiskiirus on korralik, aga tehnika mitte. „Hakkasin heitma nelja pöördega, õppida on palju. Praegu eiran kohati füüsikaseadusi,” naljatab rekordinaine ja kiidab juhendajaid, Ruutu ja soomlast Jarmo Pöyryt.

Seimilt on ta samuti palju õppinud, eelkõige seda, kuidas minevikus juhtunusse mitte takerduda.

Neljakilose vasara lennutamine nõuab toorest jõudu. 171-sentimeetrine ja 69 kilo kaaluv Orel rebib 62, võtab rinnale 94 ja on teinud 130-kilose kangiga kaks täiskükki. Tõstjaks ta ei hakka, aga need arvud peavad suurenema. Siiani aitas tõstespets Alar Seim Oreli tehnikat sättida, sügisest vastutab ka jõusaali trenniplaanide eest. „Mulle tohutult meeldib Alar, ta on kaval treener,” lausub Orel. Optimistliku meelelaadiga trennikaaslaselt Mart Seimilt on ta samuti palju õppinud, eelkõige seda, kuidas minevikus juhtunusse mitte takerduda.

Tipp on kaugel, ent mitte mägede taga. Maailmarekordi 82.98-ni lükanud poolatar Anita Włodarczyk on omaette klassist, olümpiapronksi hind oli Rio de Janeiros 74.54. Suvel Kadrioru saksa gümnaasiumi lõpetanud Orel otsustas esialgu ülikooli mitte astuda. „Pigem teen ühte asja väga hästi kui mitut hästi,” selgitab Orel, kellele pakub huvi lennujuhtimise eriala. „Kõik muu ootab, sport mitte.”

Ees seisab oluline hooaeg. Ja nüüd jõuamegi loo algusse tagasi. Kuna täiskasvanute tiitlivõistluste norme täidetud pole, ei saa tulevikulootus stippi. EM-norm, millest jäi napilt puudu, andnuks 200 eurot kuus. Jõudumööda on toetanud koduklubi Tallinna Kalev ja Eesti Kalev, kohati ka alaliit.

Peasponsor on ema

Hakkaja neiu on üritanud leida sponsoreid, aga… „Olen aru saanud, et see käib tutvuste kaudu, ja neid mul ei ole,” tõdeb vasaraheitja. Ta läkitas paljudesse firmadesse kirju ja tema abipalvevideot on Facebookis vaadatud üle 33 000 korra. Loodetud tulemust ei ole. „Adidaselt saan riideid, Spartas tasuta treenida ja Rahva Toidus lõunat süüa. Sinna kirjutasin, kui rekord oli 55 meetrit. Lähedasedki olid skeptilised, aga nad nõustusid. Olen elu lõpuni tänulik! Tol hetkel oli see murdemoment, siis ei olnud lõunasöögi rahagi.”

Peasponsori roll, nagu meie spordisüsteemis tavaks, jääb Oreli üksikvanemast ema kanda.

Nii jääb peasponsori roll, nagu meie spordisüsteemis tavaks, Oreli üksikvanemast ema kanda. „Ta toetab toidurahaga. Selle pärast läksingi suvel ahneks ja jahtisin visalt EM-normi, see teinuks olukorra veidi kergemaks. Muidu helistad jälle talle ja ütled: oleks natuke vaja, see on viimane kord, pean ostma kana või toidulisandit. Ma ei taha emalt üldse küsida,” tunnistab Orel. Suvisest auhinnarahast maksab ta järgmise kuu korteriüüri ja edasi peab vaatama, kuidas hakkama saab.

USA ülikooli minemise päästerõngas ei peibuta? „Ei. Variant tekkis juba, kui heitsin 55 meetrit. Sealne süsteem on peaaegu ideaalne, aga on paar probleemi. Neil pole EM-ist sooja ega külma ja seal pole ühtegi väga head heitetreenerit. Milleks minna, kui minu juhendajad on paremad? Ainus põhjus oleks raha, aga ju ei peagi elus kõik lihtne olema.”

Kallim heidab samuti vasarat

Anna Maria Oreli kallim on üks Eesti paremaid meesvasaraheitjaid Martin Lehemets.

25-aastane Lehemets hoiab kõigi aegade edetabelis 67.88-ga kümnendat kohta. Suvel Tallinna tehnikakõrgkoolis magistriõpingud lõpetanud Lehemets leidis Viljandis töökoha ja aktiivselt enam ei spordi. „Eks ta aeg-ajalt ikka heidab, kas või minu kõrval. Martin on tehniliselt hästi tark, jagab õpetust ja usub minusse,” sõnab Orel, kes suviti viibib tihti Viljandis, sest soomlasest treeneril Jarmo Pöyryl on Võhmas maakodu.